Nüüd on ka kolmas päev siinsel tööl rõõmsalt mööda saanud. Nalja on nabani ja jube tore on :)

Töö käib siin "austria moodi" :D Eile näiteks jõudsin tööle ja vaatasin kohe huviga, et mis kaamerad ja asjad maja ümbritsevad ja miks kõik hirmsasti sagivad... Kohale jõudes sain selgust sellega, kui kooli direktor Walter hüüab "Paula, we need you in the movie!!" Pikemal uurimisel selgus, et tegu on siis Konservatooriumi 40 aasta juubelifilmiga, mulle sai osaks suurepärane kõrvalroll - Erasmuse vahetusüliõpilane Eestist. Saadeti lausa hair and make-up pinki, kus üks tädi värvi näkku määris ja juuksed patsi kammis. Siis sain umbes 10 sekundit jalgratast käe kõrval lükata ja ungari vahetusüliõpilasele eesti keeles hüüda "Tere hommikust, kuidas läheb?" selleks, et režissööri palvel tema mulle ungari keeles vastaks "Kui sind näen, tuleb päike välja!". Huvitav suhtlus neil vahetusüliõpilastel ... Poiss punastas nagu peet :)

See selleks...Kogu ülejäänud päeva käis sama filmitrall ja mina kakerdasin oma Madama näo ja soenguga ringi, pälvides nii mõnegi huvitava pilgu :D Õnneks polnud ma ainuke, üks hispaania poiss, kellele langes samuti make-up'i õnn peale nägi välja suhteliselt sarnane metroseksuaaliga või isegi veidi enam kui metroseksuaal. Filmistaare oli ühesõnaga maja täis, üks ilusam kui teine. :) Õhtu poole sain ühe korra veel filmi, kunagi tulevikus tore vaadata, et näiliselt olen ma kunagi HaydnKonsis õppinud. Petukaup.

Kõik need toredad kolm päeva olen aga filmi tegemise vahepeal Exceliga lustinud - ruumigraafikud, ajagraafikud, saabumisnimekirjad, teoste nimekirjad ja palju palju teisi nimekirju-graafikuid veel. Regina on nii toredalt tuim, kui talle öelda, et meil pole kedagi kes kolme uudisteost esitaks "Ah, küll me kellegi ikka saame, no, ja kui ei saa siis.. siis vaatame!" :) Eile õhtul kell pool 12 aga selgus, et potentsiaali on, sest kaks Hollandi pianisti teevad võistlust, kumb enne sonaadimonstrumi selgeks saab. Kihvtid võistlused poistel! soovin neile edu, noot näeb üpris kelmikas välja... autoriks on hispaania poiss nimega Angel, tõotab olla jumalik teos.
Samaaegselt saab vahepeal ka Eesti tööd tehtud, tänan siin kohal Skype'i ja Interneti. Hetkel Estonias kontsert, tahaksin väga ise ka seal olla, aga kõike head ju ka ei saa... :(

Sattusin eile veel kokku oma eelmise aasta lemmik-taksojuhiga. Üks väga kihvt naine, kes hõiskas kui autosse istusin ning 5 minuti jooksul sain suurepärase ülevaate viimase aasta tegemistest, kaasa arvatud teadmise, et tema on nüüdseks juba kümnendat päeva vanaema, näitas pilte ka! Isegi nime ütles, aga see kadus mu mälust üpris väledalt.. :(

Nädalavahetuse algse plaani kohaselt tahtsin laupäeval Musikvereini maratoni teha - Mozart Orchester ja pärast seda Wiener Philharmoniker. Aga kuna üks tüdruk, kellel tol päeval sünnipäev on vaatas nõnda kurbade silmadega otsa, et "Well if you want you can still go..." Ja ma siiski otsustasin sünnipäevale jääda, sõbrad ju ikkagi :)
Viini lähen siis hoopis pühapäeval, keskpäevane Wiener Philharmoniker kõlab täpselt sama hästi kui laupäeva õhtune!

praegu siis koolitöö juurde, Viljandi tudengite arm Lembit ning tema empiiriline miniuurimus ja toorandmestik. I can't wait!

Eisenstadt noch ein mal!

Võtsin siis sama tee jälle jalge alla ja publiku tungival soovil annan ka vanas heas Tuttvillpea blogis tegemistest aru :)

Nüüd siis tipa-tapa tagasi Austria pärapõrgusse Eisenstadti ☺
Alustasin siis esmaspäeva varahommikul (või pigem pühapäeva õhtul..) Tallinnast. Kõigepealt bussiga Riiga, kell 5 hommikul jõudsin lennujaama ja siis tuli kaunis 5 tundi passimist. Õnneks sain check-in’i ära teha ja turvatsooni tuttu minna. Head pehmed toolid ja muud väljamaa hüved. Tudusin paar tundi iluund ja siis väike hommikukohv ja sattusin kokku Internetiga, mis äärmiselt üllataval kombel viis mind jällegi e-mailide juurde ☺ ja sai veidi tööd tehtud. Pärast seda hopsti lennukile ja järgmine reaalsuse hetk oli juba Viinist eemale sõites Eisenstadti bussis... Kas juba olengi kohal??
Maru kurja bussijuhi peale sattusin ainult, samas eks nad sellised morni-poolsed ole siin ilusal maal.. Aga naiste diskrimineerimisega Austrias probleeme pole. Küsimuse peale, et tahaksin oma hiiglaslikku kotti pagasiruumi panna vaatab onu suurte silmadega otsa: “No aga pane siis!!” Pärast pagasiluukide kangutamist sain ta käest veel sõidu ajal riielda ka, et telefon sõnumihäält tegi. Suures vihahoos peatas bussi keset teed kinni ja tuli käed puusas, vaatas mind silmaga ja ütles: “Dass passt nicht!!". Eelmine aasta saime Martaga bussijuhilt riielda, et me juttu ajasime. Pidavat tema sõidule keskendumist segama. Samas ju tore, et onud teevad oma tööd vähemalt hingega... :)

Tee peal hakkas mul plakateid vaadates naljakas.. kontrast Eestiga on ikka suur. Rääkimata igapäevasest klassikalise muusika tähtede paraadist on ka popmuusika valdkond ilmselgelt üliarenenud. Järjest ripuvad plakatid tulevate kontsertidega: Uriah Heep, The Disturbed, Misfits, Amy Winehouse, Joe Cocker, System of a Down, Dream Theatre ja nimekiri jätkub veel pikalt. Kusjuures kõik need on ühe kuu jooksul ning järelikult publikut jätkub ... müstika.

Superfantastiline oli aga see, et Eisenstadtis takso peale istudes vaatab juht otsa: "Teretulemast tagasi! Sõidame siis ühikasse jah? Või konservatooriumisse? Mis sind siia tagasi tõi, teed see aasta ka festivali?" tõsiküll, seda kõike saksa keeles. Võttis üpris sõnatuks, et onu mu ära tundis, väikse linna võlud vist :) aga eriti armas! just kui polekski ära olnud, ka ühikasse sisse astudes tundus, et ma ju alles eile olin siin! Ja kuidagi hea kodune tunne on!

Õhtul kutsus Regina enda juurde õhtusöögile, arutasime läbi kogu Euroopa kultuurikorralduse plussid ja miinused ning seda kõike ühe maitsva pudeli Prosecco saatel.

Oli tore esimene õhtupoolik Eisenstadtis! Tuleb meelde küll miks mulle siin nii väga meeldis.... :)