ja nii ongi...

eile oli viimane õhtusöök.
Väga armas oli.. mina tegin klassikat - riisiroog kalkuniga ja impro õunakook. Marta tegin tuunikala pastat ja salatit... ja prantsuse gei noormees kes ka täna ära läheb serveeris väga peenel kujul juustu ja peekonit. kõigi kõhud said no nii täis, et ma ei taha siiamaani süüa. it's just TOO MUCH! :O
Pull oli see, et täpselt siis kui ma koogid lauale panin ja siuke nagu lõputunne tekkis kõigil, hakkas õues ilutulestikku kuskilt tulema.. siis jooksime välja 10minutilist ilutulestikku vaatama :D:D eks ta ikka minu ja Marta auks oli, mis muud...
Hiljem läksime välja baari ka aga see oli suhteliselt nukker feil... kõik olid toidust nii unised ja tukkusid seal. Seega rõõmsad 45 mintsa hiljem andsin ma ka alla ja tulin koju tuttu ärr... Siis läks Viljandi igatsus veel miljon korda suuremaks kui ta juba enne oli, tahan pidu no! Eestipidu. aikuihea.

Hommikupoolikul käisin konservatooriumisse võtit ära viimas ja päris täitsa viimast nägemist neile ütlemas.. nukker nukker. siis tuterdasin sealt minema, teepealt korjasin nats moone endale ja läksime Martaga raekotta mingit linna kodaniku check-outi tegema..gofigure milleks seda vaja on, aga igatahes me veetsime suurepärased 40 mintsa uksetaga oodates kui koguaeg kõik käskisid natuke veel oodata ja ise lihtsalt passisid ja jõid kohvi. Siis läks üks kohalik naine nats kettasse vahepeal... siis läksin mina nats saksa keeles kettasse.. :P ja mõlemale oli sama vastus: no eem.. vabandust.. ootake natuke veel..
Tekkis tahtmine neid erinevatesse anatoomilistesse sihtpunktidesse saata...

Lõpuks siiski saime oma paberid ära antud, ja no 40minutit well spent, paberite andmine võttis 2 minutit.. :D
Ühikas tegin ka rõõmsa check outi ära, juhataja käis tuba üle vaatamas.. ma hoidsin hinge kinni et vannitoa uks eest ära ei kukuks ja ta dušši ei katsuks :P päti tunne tekkis.. a ei katsunud ja oli päris rahul...

Täna siis Martaga Viini, mina enam Eisenstadti tagasi ei tulegi, olen viimased kolm päeva Viinis. Marta tuleb pühapäeval veel siia. Mul kohver juba pakitud ka peaaegu, natsa vaja veel pakkida aga enamus on tehtud. Siis annan lõpuks toa võtme ka ärr ja... ongi kõik.. Finito.

ulmeline küll kui kiiresti tegelikult kolm kuud lähevad. Mäletan et mul olid suured plaanid et kuhu kõikjale ma ka ei tripi siin ja mida kõike ma ei näe, mida kõike ma ei tee.. nojah. nii palju siis sellest. Vahepeal ei saand kuu ja 2 nädalat Eisenstadti "suurlinnast" väljagi, festivali ja kooli tööd oli nii palju et katsetasin seda no-liferi elu. Aga nüüd juba ülehomme õhtul hingan eesti õhku, mekin eesti siidrit ja kallistan eesti inimesi. sounds like paradise :) Ja eks ma ühel päeval tulen kindlasti ka Eisenstadti tagasi külla..

Varsti juba näen Teid kõiki !! kallid-paid ja olge vuntsid!

finito.

nüüd on konservatooriumis töö läbi saanud.. täna oli siis see viimane päev. Sain oma kinnitused ja hindamiskirjad kätte, ütlesime vastastikku ilusaid sõnu ja need hullukesed ju pidid mulle kingituse ka veel tegema =) kinkisid no-nii-hea lõhnaõli mulle, oioi kuihea. minu lemmiku =)Ütlesid et if you ever get Eisenstadt-sick then we are always waiting for you :)Regina kutsus veel pühapäeval viini viimsele hommikusöögile, arvan et see saab olema väga armas!
Püha lõuna söömaaega tähistasin konservatooriumis võiduka õllega ja mõnusa pool-fabrikaat bauern-toastiga. nämmaa.. that was my last.

Õhtul oli Martal kontsert. täitsa armas oli, Marta mängib väga hästi klavessiini, näpud liiguvad nagu nõelad õmblusmasinal. Plokkflöödi puhujad olid ka tublid! Pärast jõime Martaga väikese klaasi veini viimase tööpäeva puhul..

Hommik algas muiugi, nagu alati, värviliselt.. lisaks sellele et kaks päeva tagasi purunes meie duššihoidja suutis Paula täna vannitoa ust avades selle eest ära kukutada.. ärge küsige kuidas, mul pole õrna aimugi. Õnneks on meil lahke ühika-töömees Carl kes on alati abivalmis ja Marta kutsus ta pärastlõunal ust parandama.. mis peale Carl ütles et well, Paula lives like a rockstar! erm.. no tegelt jah. ka rockstarid tahavad vahel hambaid pesta seega ehk isegi võiks siukse võrdluse tuua...

aga muidu oli väga ilus rõõmus päev, äikese ja paduvihmaga loomulikult... :D
Homme ootab ees palju palju tegemisi-toimetusi, paberimajandus, pakkimine ja õhtul pidu :)

ja siis ongi Eisenstadtiga selleks korraks kõik...

hmmh.

täna oli siis eelviimane päev konservatooriumis.. tegin ta päris lühikeseks, tulin juba kell kolm ära sest jube kõhuvalu tahtis mind maha murda.. nüüd vedelen kodus voodi peal ja mõtlen et tahaks magada aga kohusetunne sunnib siiski filosoofia tekstide taha... huuh, eiviitsi üldse. Ilm muutus ka nõmedaks, vihma ladistab väljas...

homme päris viimane kord konsi seinte vahel...saab ilusaid ametlikke pabereid ja õhtul on Martal kontsert, seega kuulen lõpuks kuidas Marta pillib.. =) siis hiljem saab juba pakkida !! =D

varsti ullitan Viljandi tänavatel, seelik tuules lehvimas =D

eile sõbranna, neiu Katre, avaldas mulle jube hea loo... see hoiab nüüd siin tuju üleval ja võtab tükk tüki haaval kõhuvalu ära. Kuulake ka, väike õhtu soundtrack. =)

http://www.youtube.com/watch?v=sZCjw_up4SU

seiklusjutte Eisenstadtist ja Bruckist.

no, siiski, kuidagi ununeb ikka ära siia kirjutamine.. :P Vahepeal korraldasin siis festivali kaks nädalat. Uskumatu kogemus, ägedad inimesed ja paljupalju põnevust :P Tenori saime asemele Stadtsoperast ja festivali ajal toimetasime veel lisamuusikuid väljamaalt kohale sest dirigendi arvates oli puudu.... :P kokku oli siin 71 õpilast ja 16 õpetajat 6 eri riigist, seega nalja, pulli ja intriige oli piisavalt :D hispaanlased suutsid pidutsemisega hotellis teleka , lugematul arvul klaase ja muid toredaid asju ära lõhkuda.. siis sain nendega pahandada, kuri tädi-Paula. aga pärast leppisime jällegi ära ja edasi käitusid nad kenasti :) lõpuks oli tegelikult päris kurb et nad kõik ära läksid, sain endale paar väga head sõpra-tuttavat kellega kindlasti loodan uuesti näha kusagil maailmas ... kutsuti muidgi prantsusmaale, itaaliasse ja hollandisse tööle, elama ja külla :D heheee...
Meie viimane kontsert Esterhazy palees oli lihtsalt fantastiline! need on hetked kui ma mõtlen et fakk, mõnus eriala on :P Kriitikud kiitsid, muusikud ise olid rahul ja dirigent oli õnnelik. =) isegi meie stadtsopera tenor ütles et see oli tema jaoks suurepärane kogemus! oratooriumi salvestus on YouTubes kuulamiseks-vaatamiseks üleval ka. näiteks mu lemmikaaria link on siuke - http://www.youtube.com/watch?v=aldd0uCfBl0 (tüdruk kes laulab on tegelikult alles õpilane Bratislavas... =P )

Kokkuvõttes siis oli eriti mahe festival, läks vägaväga hästi, tagasiside oli super ja emotsioonid laes :P uusi kogemusi sain ka küllaga :)

Aga, aga, aga... pärast festivali nädala aega tegin nats kokkuvõtteid ja muud paberitööd Viljandi eksamite kõrvalt ja nädalalõpus mõtlesime toakaaslasega et läheme siis kuskile trippima, vaatame Austria muid kohti ka peale Eisenstadti. kuna siin on aga jälle pühad siis ükski rong ei sõida, seega ainus rong mille pühapäeva hommikul leidsime mis läks normaalsel ajal mujale kui Viini oli Badenisse... mõeldud tehtud... aint me avastasime natuke hilja seega juba hommik algas väga ulmelise jooksuga.
11:30 avastasime et rong läheb 11:53 seega 11:45 hakksime siit sõitma, napilt jõudsime mina hoidsin rongi kinni et Marta ka jõuaks ja siis saime rongile, aga rongist ju pileteid ei saa ja me ei jõudnud jaamast osta seega sõitsime lõbusalt jänest kuni Viinini :P Viinist siis läksime edasi Badenisse, siis juba piletiga. Baden on väga ilus ja armas linn ja veetsime mõnusa päikeselise päeva! sattusime kogemata Beethovenile külla nii, et märkasime juhuslikult silti et see on tema endine maja, vaatasime lahti oleku aegu et aahsoo alles kell 16 tehakse lahti, ma mõtsin et aga lähme siis käime linnapeal ja tuleme pärast tagasi, mis peale uks avanes ja Marta vaatab kella.. näe, kell sai neli just :D
Pärast siis crashisime pulma ka kogemata.... tegelikult tahtsime kirikusse minna, mina hakkasin kohe ust lahti tegema ja see pidi hirmsasti krääksuma muidugi... kui avastasin et inimesed sees on maru viisakalt riides.. ei saand üldse aru mis värk on. siis Marta ütles et ta leidis teise sissekäigu ka kus uks on lahti.. sealt sisenedes märkasime et näe, pruut ja peigmees on altari ees ja preester viib tseremooniat läbi :D siis olime nats aega pulmas kontvõõrad ja jätkasime oma trippi..
Tagasitee koju algas väga ilusti, badenist saime rongile ja tagasi Viini.. aga, aga.. Viinis jäime ühest rongist maha sest raudteejaama onu hommikul ütles meile 10 minutit hilisema aja... õnneks ju. :S siis tund aega passisime jaamas ootasime järgmist. tund sai läbi ja läksime näidatud perroonile rongi peale .. rong hakkab sõitma ja siis öeldakse mikrofoni et see rong sõidab Bruck an der Leithasse.. me heauskselt lootsime et no, äkki saab siis sealt kuidagi edasi, sest idee poolest suund oli õige aga rong peatus 70km enne Eisenstadti... Bruckis ma jooksin tulijalu rongijuhi juurde küsisin et alloallloooo kuidas me Eisenstadti saame.. juht vaatab murelikult otsa et noo.. 40min pärast peaks üks Neusiedler am See'sse minema (mis on 40 km enne Eisenstadti) aga Eisenstadti täna enam ei lähe ühtegi, sest kell on juba nii palju... oh seda siirast rõõmu. Siis hakkasime plaani leiutama, et äkki saaks ühe sõbra teise jaama järgi, Carl, kes on alati olemas oli aga sellel õhtul välja läinud ja telefoni koju jätnud. Seega see võimalus langes ära. mõtlesime, et no Viini tagasi minna oleks ka variant, seal on mu praktikajuhendaja kellel on korter kus saaks ööbida ehk ja hommikul siis jätkata viini trippi.. helistasime Reginale aga tema, kes on samuti alati olemas, oli just sel õhtul 200 km Viinist väljas maakodus.. :D ta leidis aga internetist et Viinist läheb veel üks buss Eisenstadti kuhu peale me jõuame rongiga mis lahkub Bruckist 21:04.. kell oli siis 21:04 kui ta seda ütles mis peale ma vaatan seljataha ja näed, rong tuleb! hakkas enneolematu jooks mööda perrooni, kuid perroon sai otsa ja siis koos rattaga jätkus jooks mööda raudteed... oh seda lolli pead! Tahtsin mööda kõrvalist raudteed rongi otsani välja joosta et siis kui rong seisab eest läbi joosta ja perroonile ronida, aga muidgi kahe raudtee vahel oli traataed. Tõstsin siis ratta üle traat aia, tugev Saare naine nagu ma nähtavasti olen sellistel hetkedel :D, ja ronisin ise traataia alt läbi, õnneks rongijuht märkas mind ja sel ajal kui ma ratas seljas perroonile ronisin helistas rongijuht teisele rongile et ta seisma jääks ja meid alla ei ajaks :D .. Marta tagant karjub et Paula ma ei saa üle aia ma ei saaa!! ja rongijuht tuli seepeale kabiinist välja ja läks Martale appi aga mina avastasin et ma jätsin oma koti vanale perroonle maha, nii et seni kuni rongijuht Martat aitas jooksin ma ülehelikiirusel tagasi koti järgi ja siis uuesti rongile. Reisijatele oli see vist päeva sündmus, asi nägi välja suhteliselt nagu uus kassahitt-actionfilm "Bruck an der Leitha" ...
Viinis oli siiski üks asi veel lahendada, kuidas me bussile saame, sest bussid kahte ratast kindlasti peale ei võta. Bussijaamas ma tegin maailma kurvemaid silmi, seletasin onule kogu päeva seikluse ära meie valede rongidega ja Bruckiga, ütlesin et ma tahan kojuuuu !!! ja onu hakkas naerma ja võttis peale. :P Lõpuks kodus oli ikka jube hea olla.. :D
See kõik toimus siis pühapäeval.. kokkuvõttes minek Badenist Eisenstadti mis minnes võttis kaks tundi.. siis tulek läks meil 5 tundi.. soliidne vahe selline, pole hullu no :P

Esmaspäeval, eile, olime siis ratastega Viinis, hommikul jõudsime õige rongi peale, saime isegi piletid oli muidu päris ilus :) Viin nagu ikka tervitas meid päikesepaistega. Käisime Mozarti kodus, mis oli suhteliselt noo.. mõttetu turistikas, Mozartist endast oli seal ikka kahetsusväärselt vähe.. :S aga jah, vähemalt sai mõelda et ooo, suur kunstnik on kunagi samal põrandal kõndinud kus mina ja veel miljon teist turisti.. :P Algne plaan oli olla kultuursed, käia veel teistes muusikute kodudes ja muuseumites aga otsustasime kultuuriprogrammi päikese vastu vahetada ja pikutasime ülejäänd aja Viini suurimas pargis päikese käes.. Teel parki läbisime mingit teist parki kus politsei tahtis meile trahvi teha sest pargis ei tohtind rattaga sõita, minu jube hea plaan oli automaatselt loll nägu pähe teha ja teeselda et ma ei saa üldse saksa keelest aru ja ma olen hästi loll turist kes juhuslikult lihtsalt on siin oma rattaga.. :P Onu jäi igatahes uskuma ja seletas et polizei .. nicht gut! :D
Pärast käisime veel stagna-aegsel vaaterattal mis krigises nii et kohe kukub kokku, ja nägime Viini veits teise nurga alt.
Tagasi rongijaama minekul muidugi eksisime oma ratastega Viini tänavaterägastikus mitu korda ära aga lõpp hea kõik hea, jõudsime kohale, saime piletid ja isegi sel päeval läksime õige rongi peale :D
Ehk siis kaks väga mahedat põnevate vahejuhtumitega päeva - peatasime kaks rongi, peaaegu saime surma, käisime pulmas, eksisime ära, saime politsei käest riielda, aga in the end kõik läks hästi, meel on rõõmus, põsed päikesest punetunud ja Marta endiselt šokis ja kergelt kõnevõimetu :) ! "Paula you are craaazyyy!!!" :O

Nüüd on aga Eisenstadtis jäänud vaid põhimõtteliselt kolm päeva... :( täitsa nukker. väga koduseks on siin kõik saanud ja isegi et kahju lahkuda. Aga samas.. mmmm.. Viljandi on ülekõige!
Laupäeval lahkun Viini ja olen viimased kolm päeva seal ning esmaspäeva õhtul lendan tagasi Maarjamaale!

Loodetavasti kirjutan ühtkomateist veel oma elust nagu actionfilmis!
rõõmu, armastust ja päikest!

sillerdav suvi!

tänane päev oli lihtsalt suurepärane!
magasin end mõnusalt välja ja siis kaaperdasin Marta jalgratta ja sõitsin sellega ülikippelt postkontorisse et vanaemale sünnipäevakaart posti panna. Napilt enne sulgemist jõudsin, sest siin lähevad ju laupäeviti asjad kell 12 kinni... aga kaart sai postkana kätte antud ja peaks juba Eesti poole sõitma.. oujee =)
pärast aga läks ilm nii nii ilusaks ja soojaks et ma ei tahtnud üldse tagasi ühikasse tulla.. sõitsin veits linnas ringi ja siis istusin lossi parki muru peale tiigi äärde päikest nautima.. lugesin raamatut ja päevitasin!! Nägin veel kahte pulma ka tunni aja jooksul.. ühel neist oli maailma ägedaim pulmakaarik - kahe uksega vanakooli Mini Cooper.. nagu niiii väike ja lihtsalt maailmaäge.
mingiaeg helistas mulle praktikajuhendaja ja ütles et ta tuleb perega Eisenstadti jalutama ja grillima et kas me Martaga ei tahaks nendega ühineda.. siis sõitsin rattaga tagasi ühikasse, panin ärr ja läksime jalutama.. jalutuskäik nägi ette siis 2 tundi päris aktiivset ronimist.. ei saa endiselt mainimata jätta et kohalike jaoks on siin madalik.. igatahes meie ronisime siis kohaliku madaliku künka otsa mis on sama kõrge nagu Munamägi :D Seal oli veel mingi vaatetorn kus me käisime ja vaatasime et .. mm... Eisenstadt on tegelikult ikkagi päris ilus... eriti mahe oli ikkagi see et päike paistis, ühtegi pilve polnud ja 20 kraadi sooja... mõnnaa!! kiikusime ja mingiaeg tulime tagasi alla ja läksime grillima ja veintsi jooma Regina aeda.. vestsime maailma asjadest juttu samal ajal kui ta lapsed tegid jooksuvõistlusi.. Nimm Platz! Fertig! Los! kasulik uus väljend mis ma ära õppisin..
Lõpuks tulime Martaga mahedalt pika jalutuskäiguga koju ja siis kodus ootas kapis hea külm õlu =) Seega esimene grill on tehtud ja nägu on päikesest kergelt põlenud aga mõnusalt pruun.. nagu suvi!

ainult et homme saab vist see õnnis suvemeeleolu surma.. kell 13:00 hakkab festivalimöll... täna siis viimast õhtut rahus, naudin seda et olen kella 21st alates teki all, joon teed ja passin niisama.. homme on vist juba hoopis teine meelestatus :D

agasiiski, elu on lill =)

nonii, festivali alguseni on jäänud kaks päeva ja asjad lähevad üha põnevamaks ja põnevamaks :D
näiteks, üks meie solistidest, kes laulab festivali põhiprojektis - oratooriumis sattus eile õnnetusse koolis ja selgrooga on mingi probleem seega poiss on voodirežiimil ja Eisenstadti ei tule.. loodame et ta saab kiiresti terveks ja loodame et me saame kahe päevaga kuskilt uue tenori... siis paar optimisti pole siiani korduvatele emailidele vastanud ja öelnud millal või kuhu nad saabuvad.. seega ei saa me neile vastu minna. Jõudu neile, põhimõtteliselt saab Eisenstadti ka jala =) mis see 70 kilomeetrit ikka ära ei ole.. soovime neile siis head ilma ja kerget kontrabassi seljas.. mõnnamõnnamõnna.. need on ainult paar toredat küsimust mis reede õhtud päikesepaisteliseks teevad.. täna kell 14.00 mõtlesime me veel Reginaga et kõik on ju väga hästi! =D optimism is a virtue..

kuid sellest hoolimata oleme me palju tööd teinud ja enamuse möödapanekutest suutnud ära hoida. Kokkuvõttes siiski tublid .. :D 10 tunnised päevad kontoriseinte vahel nina arvutis ja käed paberihunnikutes on ka nüüdseks vähemalt kaheks nädalaks selja taga. Kaks tulevat nädalat sisustan ma peamiselt kardio-treeninguga lahendades 70 õpilase muresid. =)kujutan juba ette et mõned meie noored staar-heliloojad võivad muretseda lausa kolme inimese eest. Igatahes tõotab tulla värvikas festivaliaeg... Nukker on see, et ka minu telefoninumber on emergency numbrina infolehel.. palusin küll austust mu unetundide suhtes ent eks siis ole näha. :D

Et siis natuke asjale veel põnevust lisada mainin et ka elektroonika ütleb üks haaval üles, minu arvuti tantsib kolmel jalal kaerajaani ja printer läks katki.. tore. lausa lust on niimoodi tööd teha!
aga täna ostis Regina uue printeri. koos skänneriga :D nüüd saab skänneriga igast põnevaid asju arvutisse skännida.. näiteks käekarvu ja nägu.. pikad kontoripäevad said vist just uue tähenduse...

aga kokkuvõttes oli täna tegelt väga meeldiv päev, lõpetasin mõnusa joogasessiooniga ja koduse spanurgaga - näomask, jasmiinitee, hästi lõhnavad kreemid ja pehme voodi. Kõlab nagu vaikus enne tormi, aga kõlab hästi =)
Homme proovin võimalikult palju aega arvutist eemal olla.. Regina tuleb võibolla perega Eisenstadti grillima, kutsus mind ja Martat ka peole. u nas bisnesplaaan, i sašlõõõõõk budjet i salaaatik.. vot prjaznik!

Proovin festivali vahepeal endast elumärki anda ja muljetada kuidas meie äärmiselt multikultuurne seltskond end üleval peab.

PS!
tervitage minu poolt oma naabreid.

allora!

nonii.. olen blogi täitsa unarusse jätnud... jube lugu. peamiselt on see tingitud viitsimatusest aga mõneti ka ajapuudusest.... aga ma proovin end nüüd siis jälle kätte võtta ja korralikult kirjutama hakata.

pildil on Viini kevad.

läänerindel on vahepeal päris palju muutusi olnud.. aga lühikokkuvõttena olin siis nädala ilusas linnas nimega Rust, sain palju uusi tuttavaid üle maailma, üritus ise oli muhe ja korraldada oli pull! nagu alati läksin appi aga lõpetasin nii, et olin enamasti hommikul 9st õhtul 10ni kohapeal.... the usual case no. pärast seda veetsin maailma ilusaima lihavõttenädala viinis.. vahepeal oli Eisenstadtis pressikonverents kus sain ka ajalehe pildile.. oujee... ja siis edasi on suhteliselt üksluiselt kulgenud see argipäev, ainult festivali töö hulk on kahekordistunud.

igasuguseid põnevaid küsimusi ja olukordi tekib sellega seoses.. kõige põnevam neist oli muidugi küsmus et mis saab festivalist kui 70 õpilast üle euroopa lennukitega siia ei saa sest preili Vulkaan otsustas tujutsema hakata.. aga lõpp hea kõik hea ja peaks ikka kohale saama.. tosi kiva, amarillo!

vahepeal jõudsin ka loomulikult kohustusliku kevad-külmetuse läbi põdeda.. aga ma otsustasin kiirvariandi kasuks, kolme päevaga sain küüslaugu, Vietnami salvi, apelsini, positiivse mõtlemise ja kraadiklaasi eiramise abil külmetusest lahti. soovitan, töötab küll.

nukker on see, et ulmeline Viljandi igatsus on peal.. tahaksin ülekõige lossimägedesse hipitsema minna.. murul õlut juua ja järve vaadata. viskaks ebanormaalselt suure salli kaela ja lamaks. jube hea... Otsustasin selle tahtmise asendada vaese mehe Lossadega.. läksin ühika taha aeda kus on väike tiik ja muru, kaugelt (üle tehasekorstnate) on näha ka lossikujutist ja mägesid.. jõin õlut ja vaatasin korstnate taga olevaid mägesid.. oli ka päris hea.. säästuvariant.

tänase õhtu veedan ilmselt the Doorsi ja raamatu seltsis.. arvutiekraanist on silmad suhteliselt punased ja paistes...

aga järgmise korrani siis..
olge rõõmsad ja nautige kevadet!

ps. pussy tähendab austriamaal musi... ilus..

hmmh.. uskumatu et läheb juba neljas nädal austrias.. aeg läheb päris kiiresti ikka.

Veetsin suurepärase nädalavahetuse Eisenstadtis oma ühikatoas nelja seina vahel õppides.. mõtetega Viljandis lahendasin Jana kaasuseid ja analüüsisin jazzi lugusid.. samal ajal kui Marta käis Viinis headel kontserditel.... mõnus.
see eest täna käisin väga fancy'l õhtusöögil. kohalik Rotary Club õhtustab iga teisipäev ja täna pidime seal mingi ettekande tegema ja olema muidu väga viksid ja viisakad.. Mina olin siis PowerPointi master, hommikul vorpisin esitluse kokku ja õhtul väike extreme make-over ja õhtustama...

Ees ootas meeldiv M-klubi, mu vastas istus klubi president Markii, seletas targasti saksa keeles, ma noogutasin, naeratasin ja tegin ilusat nägu... kuigi ma eriti midagi aru ei saanud. Kusjuures õhtusöögi lõpuks olid ka nemad kõik veendunud et ma räägin väga hästi saksa keelt.. hmm.. päris põnev. väga vuntsid härrased, istusid kõik pintsakutega ümber laua, loksutasid klaasi sees veini ja rääkisid tarka juttu.. mul polnd väga midagi teha siis ma hakkasin millegi pärast uurima mis värvi nende ülikondade voodrid on (käe august paistis) .. igatahes klubi presidendi ülikond oli valge sinisetriibulise voodriga... kasulik informatsioon.

Esitlus läks hästi, kõik jäid rahule, Regina oli minu jutuga ka väga rahul ja tänas et ma temaga kaasa läksin ja teda üksi ei jätnud :D aga no, hea soe tuba ja süüa anti ka, ma ei näe põhjust miks ma ei peaks minema... =D

Üldiselt on siin olukord suhteliselt läänerindel muutusteta.. Vahepeal käisin nädala sees ühe päeva-öö viinis, siis käisin Regina enda korteris tal külas, nägin ta lapsi ka. väga muhedad poisid :D ma nuputasin tükk aega et miks igakord kui ta nendega nägemist jätab hüüab neile "pussy" järgi.. kahtlane et sa oma poistele selliseid sõnu hüüad.. aga pärast pikka mõttetööd ma kahtlustan, et see võiks tähendada midagi nunnut ja hoolivat.. most likely. aga siiski.. nats kahtlane

Laupäevast lähen nädalaks lähedale teise linna Rust'i kitarrifestivali korraldama.. ihan jees. saab jälle Rotary klubi härrasmeestega veini klaasis loksutada.. varsti olen nagu see neiuke M-klubis.. oli vist sekretär neil vms.

aga kuniks ma läänerindel muutusi ootan..

pussy !

Nonii, jälle mõned päevad edasi ja elu lilleaed aina õitseb ja õitseb…

Marta õpetas mulle uusi vajalikke itaalia väljendeid… kõige vajalikum neist on muidugi pezzo di merda. (tükk sitta) Marta enda sõnul kuulub see 10 vajalikuma väljendi hulka =D Muud pole vaja teada kui "Allora Gabriele! Che Cosa? Ah?? Gabriele???!! Du pezzo di merda !" ja kõik on öeldud. Hea lihtne keel.

Aga nädalavahetus möödus väga värvikalt Viinis… esimene õhtu, reedel siis, oli vaja kohe extreme make-over teha ja oma pepud välja viia. Mu siin elav kunagine klassivend tiris meid underground karaoke-baari, kus nad väe ja võimuga ajasid ka mind lavale… oi hirmus. Olin sunnitud summer wine’i laulma Miikaeliga. Aga positiivne oli vähemalt see et baar ei olnud soomlaste stiilis rõve ruigamine vaid enamus kes laulsid olid professionaalid.. meie lauas oli näiteks üks ooperi laulja ja teine lihtsalt üliandekas… igatahes, oli tore.

Tagasitee siiski nii tore ei olnud.. Miikael näitas meile kust ööbussid lähevad, seletas et „näe lähed sellega sellega ja sellega sinna ja siis sealt… no sealt ma ei tea, midagi kindlasti läheb aga ma ei tea päris täpselt mis..“ Aga halb oli see et „sealt“ ei läinud enam midagi.. seega saime Martaga väga meeldivad tund ja 15 minutit või natuke rohkem jalutada väga külmas öös. Vahepeal saime veel mingite itaallastega tuttavaks kes meile oma kaardi kinkisid, peatasime võõraid autosid, et teed küsida ja uurisime põlvili asfaldil punnis silmadega väga räbaldunud kaarti. Pilt on inspireerivast hetkest, kus me avastasime et näed, juba peaaegu tund oleme kõndinud aga kõigest sada maja on vaja veel käia.. Pildil olev maja on siis 140 meil oli vaja maja nr 47..…nukker.

Aga lõpuks läbi tule ja vee jõudsime koju ja hommikul ajasime end juba 10 ringis jalule, et süüa väga maitsev hommikusöök ja minna siis Viini avastama… Käisime Schönbrunni lossis, kõik kullatud magamistoad väga muljet ei avaldanud, suhteliselt sarnased mu magamistoaga seega polnd midagi uut…. Pärast käisime veel Stephani katedralis ja mingis katedralis veel mille nime ma enam ei mäleta, aga kunagi kunstiajalootunnis joonistasin sama katedrali. Siis käisime veel Beethoveni korteris, oli tunda meeldivat Ludwigi higihaisu, aga otsustasime teinekord veel tagasi minna, ja siis lähme vaatame Wolfgangi ja Johanni ja muude onude kodud ka üle.

Uskumatu on see, et lihtsalt kõik majad on paleed. Vaata kuhu tahad, ikka on palee. Aru ma ei mõista… otsisin hoolega et kus küll levikas olla võiks aga levikat ei kuskil, ikka tuli uus palee. Isegi toidupoed on palees…. =S

Marta tahtis teisel päeval veel muuseumites käia, mul oli kultuuristress ja ma tahtsin no-life’ida seega kompromiss, ta läks muuseumisse ja ma istusin pargis ning vaatasin kivikuju. Ilus pärastlõuna =)
Kohalikud narkodiilerid on ka ära nähtud metroos, seega sightseeing tour on peaaegu läbitud.

Esmaspäeval läksin viini tagasi, sest teisipäeva hommikul oli vaja eesti saatkonnas käia. Hea kodune tunne, seinapeal olde hansa pilt ja riiulid olde flaikusid ja teenindajate pilte täis.. päris hea turundus … =D

päikest!

täna värbati mind veel ühte festivali korraldama.. ma kogun vist kuulsust =D igatahes aitan korraldada Rust gitarrenfesti. jällegi mingi väike linn mis asub Eisenstadti lähedal... 28.märts kuni 1.aprill... põnevus ja pinge kasvab. varsti olen siin samasugune töönarkomaan nagu eestiski =D ei no.. magamine on nõrkadele.

Käisin lõpuks esimest korda korralikult poes ka, sain oma maitseained ja liha ja manti.. jube hea. kõht laulab nüüd.. süüa sai lõpuks. Pärast taksojuht.. naine... tahtis kohe teada et noo .. mis siis täna süüa saab? ja laskusime pikemasse vestlusesse bioloogiliselt puhtast toidust ja sojapiimast ja kõigest muust.. seda kõike muidugi saksa keeles. Ega mis seal ikka, varsti olen saksa keele meister valmis.

Aga täna sai süüa, homme saab juua. Elus peab tasakaal olema.

väike muusikaline vahepala siia teemasse. Ilusat naistepäeva pidu teile Viljandis... Nautige =)

http://www.youtube.com/watch?v=vy1HkeU8wRc&NR=1

Servus!

jube kahtlane on kuulata kui kõik tulevad vastu ja hüüavad sulle "Servus!" ... ee.. ah? mida?.. aa.. tere sulle ka jah. selline situatsioon oli kui kõndisin tänaval ja vastu tuli konservatooriumist üks mees.. raamatukoguhoidja. ei taiband ära esimese hetkega mida see võõras kahtlase näoga mees minust tahab, uuesti vaadates avastasin et ei olegi võõras ja tere ütles.

aga see raamatukoguhoidja pidi juttude järgi kergelt loco olema. Et siis tegelikult mitte kergelt vaid kohe päris päris loco. Regina täna rääkis et mõned aastad tagasi oli ta isegi õpetaja olnud, aga temalt võeti pärast mõnda kuud hullumajas ja siis kohust õpetaja õigused ära, aga lubati kooli tagasi tulla.. aga ta pidi leppima raamatukoguhoidja kohaga. See selgitab ka asjaolu miks ta täna arvutit peksis raamatukogus, vahepeal tekkis mul seal kõrval istudes natuke kõhe tunne aga noh.. siis rahunes maha ja natukese aja pärast läks uuele ringile.. tore kollektiiv =D

Võibolla sellest meeldivast pingevabast keskkonnast tingituna saingi ma täna oma esimese Austria ninaverejooksuga hakkama.. see on sport ma ütlen teile. uus olümpia ala.. ma hakkan juba meistritiitlini jõudma vaikselt.
Aga päev möödus muidu tihhedas tihhhedas töös.. eelarved, andmebaasid, ankeedid ja hunnikute viisi pabereid. Sain endale nö ametliku nime ka, et kes ma siis olen.. kellena ma meilidele alla kirjutan.. Paula Toomel Project Coordinator. päris popp värk ...

Pärast jubedat lõunat mis koosnes poolfabrikaat-makaronidest mis ujusid 5 liitris rasvas ja olid üle kallatud väga paljude erinevate mitte kokku sobivate vürtsidega, pidin ma päeval peaaegu nälga surema. Aga õnneks on olemas Spar, kust ma leidsin tervelt ühe pirni, jogurtit ja mingit bio- mahla ja välimuse poolest täisterasepikuga sarnaneva kukli. töötas küll ja kõhuvalu läks ka ära. ihana!
Õhtul kodustasin oma ühikatoa ära, sain lõpuks ometi poest värsket basiilikut potis.. ütlesin Martale suure rõõmuga näe, ma ostan meile potilille.. ja panin aknalauale kasvama. Ta mõtleb endiselt et ma olen natuke ebastabiilne aga mis sellest, ta vist tundub sellega rahul olevat =D kohalik säästukas tundub üldse väga high-class pood, selles suhtes et nad küpsetavad kohapeal leiba.. hea ahjusoe sepik .. nämma. tegelikkuses on see kindlasti külmutatud valmis vorbitud saiapäts mis ahju visatakse ja soojaks tehakse, aga vähemalt illusioon on hea kui sul on soe sai näpu vahel.

tohutult imelikud apelsinid on siin, seest oranzi, punase,lilla kirjud.. ei ole mädanenud ausõna, maitse on normaalne..... aga koledad on nad küll.

Täna kaunil vabal päeval käisime hommikul Raekojas mingit paberit korda ajamas, mis registreerib meid kohalikuks õpilaseks. Ainult et Paula/Geenius unustas ju passi maha. No natuke sai paanitsetud et no fkk küll, kust ma no nii loll olen, aga siis nuputasin välja et e-riigist saab ju kindlasti dokumendi numbri kätte. mõeldud tehtud, väiksed kõned eestisse ja number olemas. Ainult et pärast selgus et neil on dokumendi koopiat ka vaja seega see number kuigi palju ei aidanud, homme siis tagasi raekoja majja... õnnistus.
Aga pärast seda leidsin Eisenstadtist oma Meka.. TeeHaus. väga mõnus koht, sees saab istuda ja väga head teed juua ja päris lai tee valik on ka.. jumalik =) Ma hakkan vist püsikliendiks, müüjad ka juba sõpsid. Kohalik taksojuht on ka hõumi, teab mu poolt elulugu juba, mida ma talle saksa keeles purssisin. Ta on isegi kunagi eestis käinud...
Vanalinnast leidsin veel ainulaadse poe kust ma lõpuks endale taldriku sain !! Kaks päeva otsimist kandsid vilja, leidsin suurepärase baby flower plate'i, suitable for children over 6 months =D ma napilt, napilt võin kasutada.. joppas, oleks 8 olnd poleks enam saanud... ilus erkroosa lillekujuline kausike... nii nunnu.. =P väärt ost.
Kuna tööd polnud ja asju oli ka vähe siis tegin täna mõnusa pika jalutuskäigu vanalinnast ühikasse ja mõtsin et ma elan ikka päris mahedas kohas, parajalt vaikne aga samas päeval on palju inimesi liikumas. ja ümberringi kõrguvad mäed... kohalikud küll nimetavad seda ala madalikuks.. noo.. taustsüsteem vist. eestis oleks see suusakuurort... aga see pidi juttude järgi austria kõige vaiksem koht olema ja öeldi et siin pole vabal ajal mitte midagi teha... ongi hea, peole ei saa, alksi ei joo. terviseparadiis! =D
paradiis on siin tõesti, meie ühikas tegelikult pole üldse ühikas, nagu hotellis elaks. tuba käiakse koristamas, prügi viiakse välja, all on jõusaal ja saunad.. kõik on koguaeg abivalmis .... jube tore no.
täna on mingi cocktail night ka... Marta tahab õudselt minna.. aga ma tahaks toas lahiseda ja no-life'ida.. ei viitsi üldse sotsialiseeruma minna.. viljandi veebruarikuu võttis ikka väga läbi, tükk aega ei taha enam peole minna =D aga eks me näe kas ma pääsen sellest sotsialiseerumise jörrist või ei, tõmban teki üle pea ja ütlen Martale mul on halb olla .. plaan

päikest. =)

ps. leidsin täna oma voodi kastis meeste kella, viiks pandimajasse, sada miljonit!

uudisi kolkakülast...

pildil on minu armas Austria, hüppasin õhku ja tegin pilti.

mul hakkab juba kodune tunne tekkima... päris mõnus on. hakkan vaikselt sisse elama, kool muutub tuttavamaks ja inimeste näod hakkavad meelde jääma... juba teatakse mu nime ja ma tean isegi teiste nimesid... mõndasid =P

täna avastasin ikka ja jälle et mul on suurepärane praktika juhendaja, homme ega ülehomme ei pea kohale minema, saan kodust tööd teha ja esmaspäevaks küsisin et mis kell ma tulen, kas kaheksaks? ja ta ütles et ma olen hull, et ma magagu kaua ma tahan ja tulen mingiaeg, lihtsalt annan talle märku et olen nüüd kohal. väga mõnus =) aaa, ja veel tore asi on see et ma saan väljamaale kaaa =P mais sõidan ühe kontserdi raames Bratislavasse ja kuskile teise linna veel, K tähega oli aga nime enam ei mäleta... ühesõnaga väga popp, saab reisule =D
kui töö mind üllatab igapäev uuest küljest, siis mina enam ise ennast ei üllata oma lollusega.. eepiline lihtsalt kui võssa annab mõelda. Ma teadsin koguaeg et mu toakaaslane mängib harfi.. no ilmselgelt ta mängib ju hoopis klavessiini.. viis punkti paula. andekuse tipp ja täpp.
esimene austria shopingutuur on ka tehtud, sain täna vajalikku manti endale, kampsunid ja korralikud viigipüksid ja triiksärgi .. viks ja viisakas, kontsad jalga ja läheb! =D aa, ja siis poest sain veel kahvli, noa ja lusika. Pidu päev, enam ei pea pangakaardiga sööma... jess! aga taldrikut ja kaussi ikka pole.... vähemalt on mul mu tee tass ja teesõel, what more do I need =) ?

aga nüüd lähen ma kööki vaatama kuidas Marta teeb ehtsat itaalia pastat. Nigella õpituba... püsige kanalil, iga pühapäeva hommik kell 11.30 kanal 11.

stay tuned!

ja kätte on jõudnud teine päev...

hommikused läbirääkimised olid edukad, poolteist tundi saksa keelset jura, millest just kuigi palju aru ei saanud, aga tegin see juures väga viisakat nägu ja naersin nendega kaasa... vahepeal isegi mõnest sõnast sain aru.. aga nemad on veendunud et ma räägin väga hästi saksa keelt :D no jõudu, optimism on siiski voorus.

aga pärast sain endale veel ühe telefoni ja austria numbri, popp värk. ja terve päeva olin väga asjalik. kohtusin veel ühe norra muusikuga, kes on umbes 2 meetrit ja natuke rohkem pikk.. päris hirmus. aga kooli direktor tahtis meid väga lõunale viia ja kell 12 viis meid kuskile väga ilusasse restorani vanalinnas... siin juures peaks ära mainima et dzentelmenlus ei ole ka austriast kadunud. =D isegi autouksed tehakse lahti ja pannakse sinu eest kinni.... igatahes, toit oli maitsev, muidugi paula suutis jälle feilida, sest tahtsin toidu kõrvale kohvi, jube uni oli, aga Walter (direktor siis) vaatas mind väga imeliku näoga et oodooot, toidu kõrvale kohvi? hulluks oled läind? kohvi jood pärast.. ma siis jõin pärast..
aga Walter on väga tore, ja Regina ka, energilised ja rõõmsad inimesed. Regina pakkus, et tal on Viinis korter üle, et kui me tahame Viini minna siis saame seal ööbida.. oiii prjaaaaznik =D
ühe uue sõbra sain ka, Barbara, austria tüdruk kes õpib mingit 3 eriala korraga.. hullud inimesed. Lubas meiega koos tulla Viini ja näidata põnevaid kohti ...

aaa aga põhiline on ju ometi see, et ka austriasse on jõudnud viljandi kurikuulsad jazziklubid. teisipäeva õhtutel on ka siin jazziklubi =D väga kodune tunne tekib, mul on plaan seal lipp ikka korralikult kõrgel hoida. kohalik õlu on ka ära mekitud, väga maitsev... on tunda kerget persikut ja tammevaadi laagerdust...

aga no hetkel lõbustan end meeldiva oratooriumiga "Der Durchzug durchs Rote Meer" kuhu ma juba viiendat tundi viiuli poogna liikumisi märgin... sehr glücklich...

ja noodi lehed ei lõppe, otsa ei saa

ikka viin viin viin...

nonii.. Paula saab ka nüüd lõpuks blogi pidamisega käe valgeks. olen rõõmsalt austria kolga-jaanisse kohale jõudnud...

Teekond siia oli aga loomulikult parajalt värvikas. Kõigepealt hommikune lennujaama tsill ja kohvri ümberpakkimine sest loomulikult üllatusena oli mu pagas 12 kilo ülekaalus.. pakkisin mahedalt tund aega seda seal ringi ja pool kohvrit saatsin tagasi, jube kahju oli.. =( kokkuvõttes jäi kaaluks siis 27 kilo.. 5st sain lahti.
Siis järgnes segadus Rootsi lennujaamas kus ma ei taibanud ära, et seal on kell tund aega taga ja loomulikult jooksin mööda lennujaama ringi nagu närvitsev jänes. pärast oli jällegi meeldivalt piinlik... toretore. Aga positiivne oli see, et Austrian Airlines pakkus lõhevõikut ja veini, päev läks kohe palju ilusamaks. =D
Ja siis saabus see kaua oodatud kaunikene Viin... olen juba üpris kindel, miks selle linna nimi viin on... see debiilne koht lihtsalt AJAB jooma....

Esiteks tulin lennujaamast välja küsisin infost kus rong läheb saadeti kuskile maa alla liftiga, et sealt läheb. Lähen siis maa alla, maa alt ütleb onu mulle et eiei, mine roni oma kohvriga mööda TREPPE tagasi üles ja lähed sealt sealt ja sinu rong ootab. Ronin tagasi üles ja ülevalt ütleb üks uus onu et ei ei, ikka maa alt läheb... no teate, käige kanni. ronisin siis tagasi alla, aga juba mu kõhutunne ütles et see ei ole see õige rong, aga kopp oli nii ees mõtsin et no savi, läksin selle peale, Viini kesklinna viis see nagunii.
sain siis kesklinna ja mingi eepilise valemiga leidsin tee linna siseste rongideni, kuskilt tiiruga ümber maja, vahepeal jäin peaaegu auto alla ja ronisin jälle kuskile maa alla... aga loomulikult mööda TREPPE, sest liftid ei tööta... Otsin siis mingit rongi mis läheks mulle vajalikus suunas.. (oma planeeritud ja väljaotsitud trajektoorid ja transpordid olin ammu hüljand, sest kõigest olin juba kuus korda maha jäänud... seega oli improvisatsiooni aeg) Ühe rongi leidsin, mis pidi mõne minuti pärast tulema. Siis taipasin et mul pole ju piletit, uurin et kust pileti saan, loomulikult keegi ei tea.. mitte keegi ei tea kust piletit saab aga endal kõigil on piletid taskus, toredad austria inimesed.
Lõpuks Gert Geenius näitas näpuga et sealt, üks korrus altpoolt, seal on pileti masinad, vaatasin talle otsa et kuule sa teed nalja v? aga ta ei teinud.. Sellest hoolimata ma leidsin et on palju parem mõte sõita lihtsalt jänest, mina ei viitsind enam mööda treppe oma kohvriga kolistada. raske ju bljääd.
aga... aga!.. tuli siis rong. kõik lähevad peale, kuna rongil mingit numbrit kirjas polnd, küsisin nendelt kes peale läksid ja kes peal olid et mis number see on.. kõik vaatavad üllatunud näoga otsa.. "Aga seda ei maksa ju meie käest küsida!" ee.. nojah, a ma küsin küll.. asi lõppes sellega, et viimasel minutil Gert Geenius II ütles et see on õige rong kuhu mul minna vaja on, aga just siis pani rong uksed kinni, jäin kättpidi sinna vahele, õnneks sain käe kätte aga rong sõitis ära.. oh joy...
Siis ma olin juba suht kettasse minemas, kuidas saab ühes linnas nii palju debiilikuid koos olla? kõik sõidavad, aga keegi midagi ei tea, oleks et nad keelest aru ei saand eksole, ma ju rääkisin nendega nende oma saksa keeles ! Ikka ei tea ja ei saa midagi aru. vai jummel kust tulevad nii targad inimesed....
Otsisin endale uue rongi välja, piletit ei viitsind ikkagi ostma minna, ootasin uue rongi ära, ronisin savilt peale ja sõitsin. Rongis muidugi mingid toredad neegri onud-poisid mõtsid arutama hakata et kas tüdruk tahab selle rongiga lennujaama saada ja mõtsid et hästi tore oleks häälitseda ja nalja teha selle üle et näe kui loll, sõidab selle rongiga lennujaama.. no palju õnne, ma ei sõitnud lennujaama.
igatahes lõpuks sain õiges peatuses maha, aga siis oli müsteerium, kust ma välja saan? läksin ühest uksest, pikka TREPPI mööda jälle kotiga üles, näed, vale uks. tagasi alla... proovisin järgmist, jälle TREPIST kohvriga üles, leidsin kohaliku onu kes tundus natuke asjalikum, küsisin kust lähevad bussid, näitas näpuga et sealt, aga sa pead metroost alt läbi minema.... ma mõtsin ma lähen talle tänutäheks kallale. ronisin siis tagasi alla, endiselt suht koll ees, lõpuks läbi raskuste leidsin õige ukse üles, kolistasin kohvriga mööda pikki treppe ja jõudsin bussijaama... no püha rõõm! pool võitu juba
lõpuks leidsin isegi Eisenstadti bussi üles ja kena lugu, sõit võis alata. istusin bussi ja mõtsin et ma hakkan õnnest nutma, nii hea oli... ja käed valutasid ja surisesid kohvri vedamisest trepist üles trepist alla.
cosmodiski oleks tahtnud. ja alkoholi.

aga lõpp hea kõik hea. praegu istun campuses, väga sümpaatne toakaaslane Marta magab , kõhud täis ja mul ka varsti une aeg.
homsest hakkan tubliks, 8.30 juba kohtumine mingite partneritega, loodetavasti mitte saksa keeles... tulevad edukad läbirääkimised vist....

big money come.