hmmh.. uskumatu et läheb juba neljas nädal austrias.. aeg läheb päris kiiresti ikka.

Veetsin suurepärase nädalavahetuse Eisenstadtis oma ühikatoas nelja seina vahel õppides.. mõtetega Viljandis lahendasin Jana kaasuseid ja analüüsisin jazzi lugusid.. samal ajal kui Marta käis Viinis headel kontserditel.... mõnus.
see eest täna käisin väga fancy'l õhtusöögil. kohalik Rotary Club õhtustab iga teisipäev ja täna pidime seal mingi ettekande tegema ja olema muidu väga viksid ja viisakad.. Mina olin siis PowerPointi master, hommikul vorpisin esitluse kokku ja õhtul väike extreme make-over ja õhtustama...

Ees ootas meeldiv M-klubi, mu vastas istus klubi president Markii, seletas targasti saksa keeles, ma noogutasin, naeratasin ja tegin ilusat nägu... kuigi ma eriti midagi aru ei saanud. Kusjuures õhtusöögi lõpuks olid ka nemad kõik veendunud et ma räägin väga hästi saksa keelt.. hmm.. päris põnev. väga vuntsid härrased, istusid kõik pintsakutega ümber laua, loksutasid klaasi sees veini ja rääkisid tarka juttu.. mul polnd väga midagi teha siis ma hakkasin millegi pärast uurima mis värvi nende ülikondade voodrid on (käe august paistis) .. igatahes klubi presidendi ülikond oli valge sinisetriibulise voodriga... kasulik informatsioon.

Esitlus läks hästi, kõik jäid rahule, Regina oli minu jutuga ka väga rahul ja tänas et ma temaga kaasa läksin ja teda üksi ei jätnud :D aga no, hea soe tuba ja süüa anti ka, ma ei näe põhjust miks ma ei peaks minema... =D

Üldiselt on siin olukord suhteliselt läänerindel muutusteta.. Vahepeal käisin nädala sees ühe päeva-öö viinis, siis käisin Regina enda korteris tal külas, nägin ta lapsi ka. väga muhedad poisid :D ma nuputasin tükk aega et miks igakord kui ta nendega nägemist jätab hüüab neile "pussy" järgi.. kahtlane et sa oma poistele selliseid sõnu hüüad.. aga pärast pikka mõttetööd ma kahtlustan, et see võiks tähendada midagi nunnut ja hoolivat.. most likely. aga siiski.. nats kahtlane

Laupäevast lähen nädalaks lähedale teise linna Rust'i kitarrifestivali korraldama.. ihan jees. saab jälle Rotary klubi härrasmeestega veini klaasis loksutada.. varsti olen nagu see neiuke M-klubis.. oli vist sekretär neil vms.

aga kuniks ma läänerindel muutusi ootan..

pussy !

Nonii, jälle mõned päevad edasi ja elu lilleaed aina õitseb ja õitseb…

Marta õpetas mulle uusi vajalikke itaalia väljendeid… kõige vajalikum neist on muidugi pezzo di merda. (tükk sitta) Marta enda sõnul kuulub see 10 vajalikuma väljendi hulka =D Muud pole vaja teada kui "Allora Gabriele! Che Cosa? Ah?? Gabriele???!! Du pezzo di merda !" ja kõik on öeldud. Hea lihtne keel.

Aga nädalavahetus möödus väga värvikalt Viinis… esimene õhtu, reedel siis, oli vaja kohe extreme make-over teha ja oma pepud välja viia. Mu siin elav kunagine klassivend tiris meid underground karaoke-baari, kus nad väe ja võimuga ajasid ka mind lavale… oi hirmus. Olin sunnitud summer wine’i laulma Miikaeliga. Aga positiivne oli vähemalt see et baar ei olnud soomlaste stiilis rõve ruigamine vaid enamus kes laulsid olid professionaalid.. meie lauas oli näiteks üks ooperi laulja ja teine lihtsalt üliandekas… igatahes, oli tore.

Tagasitee siiski nii tore ei olnud.. Miikael näitas meile kust ööbussid lähevad, seletas et „näe lähed sellega sellega ja sellega sinna ja siis sealt… no sealt ma ei tea, midagi kindlasti läheb aga ma ei tea päris täpselt mis..“ Aga halb oli see et „sealt“ ei läinud enam midagi.. seega saime Martaga väga meeldivad tund ja 15 minutit või natuke rohkem jalutada väga külmas öös. Vahepeal saime veel mingite itaallastega tuttavaks kes meile oma kaardi kinkisid, peatasime võõraid autosid, et teed küsida ja uurisime põlvili asfaldil punnis silmadega väga räbaldunud kaarti. Pilt on inspireerivast hetkest, kus me avastasime et näed, juba peaaegu tund oleme kõndinud aga kõigest sada maja on vaja veel käia.. Pildil olev maja on siis 140 meil oli vaja maja nr 47..…nukker.

Aga lõpuks läbi tule ja vee jõudsime koju ja hommikul ajasime end juba 10 ringis jalule, et süüa väga maitsev hommikusöök ja minna siis Viini avastama… Käisime Schönbrunni lossis, kõik kullatud magamistoad väga muljet ei avaldanud, suhteliselt sarnased mu magamistoaga seega polnd midagi uut…. Pärast käisime veel Stephani katedralis ja mingis katedralis veel mille nime ma enam ei mäleta, aga kunagi kunstiajalootunnis joonistasin sama katedrali. Siis käisime veel Beethoveni korteris, oli tunda meeldivat Ludwigi higihaisu, aga otsustasime teinekord veel tagasi minna, ja siis lähme vaatame Wolfgangi ja Johanni ja muude onude kodud ka üle.

Uskumatu on see, et lihtsalt kõik majad on paleed. Vaata kuhu tahad, ikka on palee. Aru ma ei mõista… otsisin hoolega et kus küll levikas olla võiks aga levikat ei kuskil, ikka tuli uus palee. Isegi toidupoed on palees…. =S

Marta tahtis teisel päeval veel muuseumites käia, mul oli kultuuristress ja ma tahtsin no-life’ida seega kompromiss, ta läks muuseumisse ja ma istusin pargis ning vaatasin kivikuju. Ilus pärastlõuna =)
Kohalikud narkodiilerid on ka ära nähtud metroos, seega sightseeing tour on peaaegu läbitud.

Esmaspäeval läksin viini tagasi, sest teisipäeva hommikul oli vaja eesti saatkonnas käia. Hea kodune tunne, seinapeal olde hansa pilt ja riiulid olde flaikusid ja teenindajate pilte täis.. päris hea turundus … =D

päikest!

täna värbati mind veel ühte festivali korraldama.. ma kogun vist kuulsust =D igatahes aitan korraldada Rust gitarrenfesti. jällegi mingi väike linn mis asub Eisenstadti lähedal... 28.märts kuni 1.aprill... põnevus ja pinge kasvab. varsti olen siin samasugune töönarkomaan nagu eestiski =D ei no.. magamine on nõrkadele.

Käisin lõpuks esimest korda korralikult poes ka, sain oma maitseained ja liha ja manti.. jube hea. kõht laulab nüüd.. süüa sai lõpuks. Pärast taksojuht.. naine... tahtis kohe teada et noo .. mis siis täna süüa saab? ja laskusime pikemasse vestlusesse bioloogiliselt puhtast toidust ja sojapiimast ja kõigest muust.. seda kõike muidugi saksa keeles. Ega mis seal ikka, varsti olen saksa keele meister valmis.

Aga täna sai süüa, homme saab juua. Elus peab tasakaal olema.

väike muusikaline vahepala siia teemasse. Ilusat naistepäeva pidu teile Viljandis... Nautige =)

http://www.youtube.com/watch?v=vy1HkeU8wRc&NR=1

Servus!

jube kahtlane on kuulata kui kõik tulevad vastu ja hüüavad sulle "Servus!" ... ee.. ah? mida?.. aa.. tere sulle ka jah. selline situatsioon oli kui kõndisin tänaval ja vastu tuli konservatooriumist üks mees.. raamatukoguhoidja. ei taiband ära esimese hetkega mida see võõras kahtlase näoga mees minust tahab, uuesti vaadates avastasin et ei olegi võõras ja tere ütles.

aga see raamatukoguhoidja pidi juttude järgi kergelt loco olema. Et siis tegelikult mitte kergelt vaid kohe päris päris loco. Regina täna rääkis et mõned aastad tagasi oli ta isegi õpetaja olnud, aga temalt võeti pärast mõnda kuud hullumajas ja siis kohust õpetaja õigused ära, aga lubati kooli tagasi tulla.. aga ta pidi leppima raamatukoguhoidja kohaga. See selgitab ka asjaolu miks ta täna arvutit peksis raamatukogus, vahepeal tekkis mul seal kõrval istudes natuke kõhe tunne aga noh.. siis rahunes maha ja natukese aja pärast läks uuele ringile.. tore kollektiiv =D

Võibolla sellest meeldivast pingevabast keskkonnast tingituna saingi ma täna oma esimese Austria ninaverejooksuga hakkama.. see on sport ma ütlen teile. uus olümpia ala.. ma hakkan juba meistritiitlini jõudma vaikselt.
Aga päev möödus muidu tihhedas tihhhedas töös.. eelarved, andmebaasid, ankeedid ja hunnikute viisi pabereid. Sain endale nö ametliku nime ka, et kes ma siis olen.. kellena ma meilidele alla kirjutan.. Paula Toomel Project Coordinator. päris popp värk ...

Pärast jubedat lõunat mis koosnes poolfabrikaat-makaronidest mis ujusid 5 liitris rasvas ja olid üle kallatud väga paljude erinevate mitte kokku sobivate vürtsidega, pidin ma päeval peaaegu nälga surema. Aga õnneks on olemas Spar, kust ma leidsin tervelt ühe pirni, jogurtit ja mingit bio- mahla ja välimuse poolest täisterasepikuga sarnaneva kukli. töötas küll ja kõhuvalu läks ka ära. ihana!
Õhtul kodustasin oma ühikatoa ära, sain lõpuks ometi poest värsket basiilikut potis.. ütlesin Martale suure rõõmuga näe, ma ostan meile potilille.. ja panin aknalauale kasvama. Ta mõtleb endiselt et ma olen natuke ebastabiilne aga mis sellest, ta vist tundub sellega rahul olevat =D kohalik säästukas tundub üldse väga high-class pood, selles suhtes et nad küpsetavad kohapeal leiba.. hea ahjusoe sepik .. nämma. tegelikkuses on see kindlasti külmutatud valmis vorbitud saiapäts mis ahju visatakse ja soojaks tehakse, aga vähemalt illusioon on hea kui sul on soe sai näpu vahel.

tohutult imelikud apelsinid on siin, seest oranzi, punase,lilla kirjud.. ei ole mädanenud ausõna, maitse on normaalne..... aga koledad on nad küll.

Täna kaunil vabal päeval käisime hommikul Raekojas mingit paberit korda ajamas, mis registreerib meid kohalikuks õpilaseks. Ainult et Paula/Geenius unustas ju passi maha. No natuke sai paanitsetud et no fkk küll, kust ma no nii loll olen, aga siis nuputasin välja et e-riigist saab ju kindlasti dokumendi numbri kätte. mõeldud tehtud, väiksed kõned eestisse ja number olemas. Ainult et pärast selgus et neil on dokumendi koopiat ka vaja seega see number kuigi palju ei aidanud, homme siis tagasi raekoja majja... õnnistus.
Aga pärast seda leidsin Eisenstadtist oma Meka.. TeeHaus. väga mõnus koht, sees saab istuda ja väga head teed juua ja päris lai tee valik on ka.. jumalik =) Ma hakkan vist püsikliendiks, müüjad ka juba sõpsid. Kohalik taksojuht on ka hõumi, teab mu poolt elulugu juba, mida ma talle saksa keeles purssisin. Ta on isegi kunagi eestis käinud...
Vanalinnast leidsin veel ainulaadse poe kust ma lõpuks endale taldriku sain !! Kaks päeva otsimist kandsid vilja, leidsin suurepärase baby flower plate'i, suitable for children over 6 months =D ma napilt, napilt võin kasutada.. joppas, oleks 8 olnd poleks enam saanud... ilus erkroosa lillekujuline kausike... nii nunnu.. =P väärt ost.
Kuna tööd polnud ja asju oli ka vähe siis tegin täna mõnusa pika jalutuskäigu vanalinnast ühikasse ja mõtsin et ma elan ikka päris mahedas kohas, parajalt vaikne aga samas päeval on palju inimesi liikumas. ja ümberringi kõrguvad mäed... kohalikud küll nimetavad seda ala madalikuks.. noo.. taustsüsteem vist. eestis oleks see suusakuurort... aga see pidi juttude järgi austria kõige vaiksem koht olema ja öeldi et siin pole vabal ajal mitte midagi teha... ongi hea, peole ei saa, alksi ei joo. terviseparadiis! =D
paradiis on siin tõesti, meie ühikas tegelikult pole üldse ühikas, nagu hotellis elaks. tuba käiakse koristamas, prügi viiakse välja, all on jõusaal ja saunad.. kõik on koguaeg abivalmis .... jube tore no.
täna on mingi cocktail night ka... Marta tahab õudselt minna.. aga ma tahaks toas lahiseda ja no-life'ida.. ei viitsi üldse sotsialiseeruma minna.. viljandi veebruarikuu võttis ikka väga läbi, tükk aega ei taha enam peole minna =D aga eks me näe kas ma pääsen sellest sotsialiseerumise jörrist või ei, tõmban teki üle pea ja ütlen Martale mul on halb olla .. plaan

päikest. =)

ps. leidsin täna oma voodi kastis meeste kella, viiks pandimajasse, sada miljonit!

uudisi kolkakülast...

pildil on minu armas Austria, hüppasin õhku ja tegin pilti.

mul hakkab juba kodune tunne tekkima... päris mõnus on. hakkan vaikselt sisse elama, kool muutub tuttavamaks ja inimeste näod hakkavad meelde jääma... juba teatakse mu nime ja ma tean isegi teiste nimesid... mõndasid =P

täna avastasin ikka ja jälle et mul on suurepärane praktika juhendaja, homme ega ülehomme ei pea kohale minema, saan kodust tööd teha ja esmaspäevaks küsisin et mis kell ma tulen, kas kaheksaks? ja ta ütles et ma olen hull, et ma magagu kaua ma tahan ja tulen mingiaeg, lihtsalt annan talle märku et olen nüüd kohal. väga mõnus =) aaa, ja veel tore asi on see et ma saan väljamaale kaaa =P mais sõidan ühe kontserdi raames Bratislavasse ja kuskile teise linna veel, K tähega oli aga nime enam ei mäleta... ühesõnaga väga popp, saab reisule =D
kui töö mind üllatab igapäev uuest küljest, siis mina enam ise ennast ei üllata oma lollusega.. eepiline lihtsalt kui võssa annab mõelda. Ma teadsin koguaeg et mu toakaaslane mängib harfi.. no ilmselgelt ta mängib ju hoopis klavessiini.. viis punkti paula. andekuse tipp ja täpp.
esimene austria shopingutuur on ka tehtud, sain täna vajalikku manti endale, kampsunid ja korralikud viigipüksid ja triiksärgi .. viks ja viisakas, kontsad jalga ja läheb! =D aa, ja siis poest sain veel kahvli, noa ja lusika. Pidu päev, enam ei pea pangakaardiga sööma... jess! aga taldrikut ja kaussi ikka pole.... vähemalt on mul mu tee tass ja teesõel, what more do I need =) ?

aga nüüd lähen ma kööki vaatama kuidas Marta teeb ehtsat itaalia pastat. Nigella õpituba... püsige kanalil, iga pühapäeva hommik kell 11.30 kanal 11.

stay tuned!

ja kätte on jõudnud teine päev...

hommikused läbirääkimised olid edukad, poolteist tundi saksa keelset jura, millest just kuigi palju aru ei saanud, aga tegin see juures väga viisakat nägu ja naersin nendega kaasa... vahepeal isegi mõnest sõnast sain aru.. aga nemad on veendunud et ma räägin väga hästi saksa keelt :D no jõudu, optimism on siiski voorus.

aga pärast sain endale veel ühe telefoni ja austria numbri, popp värk. ja terve päeva olin väga asjalik. kohtusin veel ühe norra muusikuga, kes on umbes 2 meetrit ja natuke rohkem pikk.. päris hirmus. aga kooli direktor tahtis meid väga lõunale viia ja kell 12 viis meid kuskile väga ilusasse restorani vanalinnas... siin juures peaks ära mainima et dzentelmenlus ei ole ka austriast kadunud. =D isegi autouksed tehakse lahti ja pannakse sinu eest kinni.... igatahes, toit oli maitsev, muidugi paula suutis jälle feilida, sest tahtsin toidu kõrvale kohvi, jube uni oli, aga Walter (direktor siis) vaatas mind väga imeliku näoga et oodooot, toidu kõrvale kohvi? hulluks oled läind? kohvi jood pärast.. ma siis jõin pärast..
aga Walter on väga tore, ja Regina ka, energilised ja rõõmsad inimesed. Regina pakkus, et tal on Viinis korter üle, et kui me tahame Viini minna siis saame seal ööbida.. oiii prjaaaaznik =D
ühe uue sõbra sain ka, Barbara, austria tüdruk kes õpib mingit 3 eriala korraga.. hullud inimesed. Lubas meiega koos tulla Viini ja näidata põnevaid kohti ...

aaa aga põhiline on ju ometi see, et ka austriasse on jõudnud viljandi kurikuulsad jazziklubid. teisipäeva õhtutel on ka siin jazziklubi =D väga kodune tunne tekib, mul on plaan seal lipp ikka korralikult kõrgel hoida. kohalik õlu on ka ära mekitud, väga maitsev... on tunda kerget persikut ja tammevaadi laagerdust...

aga no hetkel lõbustan end meeldiva oratooriumiga "Der Durchzug durchs Rote Meer" kuhu ma juba viiendat tundi viiuli poogna liikumisi märgin... sehr glücklich...

ja noodi lehed ei lõppe, otsa ei saa

ikka viin viin viin...

nonii.. Paula saab ka nüüd lõpuks blogi pidamisega käe valgeks. olen rõõmsalt austria kolga-jaanisse kohale jõudnud...

Teekond siia oli aga loomulikult parajalt värvikas. Kõigepealt hommikune lennujaama tsill ja kohvri ümberpakkimine sest loomulikult üllatusena oli mu pagas 12 kilo ülekaalus.. pakkisin mahedalt tund aega seda seal ringi ja pool kohvrit saatsin tagasi, jube kahju oli.. =( kokkuvõttes jäi kaaluks siis 27 kilo.. 5st sain lahti.
Siis järgnes segadus Rootsi lennujaamas kus ma ei taibanud ära, et seal on kell tund aega taga ja loomulikult jooksin mööda lennujaama ringi nagu närvitsev jänes. pärast oli jällegi meeldivalt piinlik... toretore. Aga positiivne oli see, et Austrian Airlines pakkus lõhevõikut ja veini, päev läks kohe palju ilusamaks. =D
Ja siis saabus see kaua oodatud kaunikene Viin... olen juba üpris kindel, miks selle linna nimi viin on... see debiilne koht lihtsalt AJAB jooma....

Esiteks tulin lennujaamast välja küsisin infost kus rong läheb saadeti kuskile maa alla liftiga, et sealt läheb. Lähen siis maa alla, maa alt ütleb onu mulle et eiei, mine roni oma kohvriga mööda TREPPE tagasi üles ja lähed sealt sealt ja sinu rong ootab. Ronin tagasi üles ja ülevalt ütleb üks uus onu et ei ei, ikka maa alt läheb... no teate, käige kanni. ronisin siis tagasi alla, aga juba mu kõhutunne ütles et see ei ole see õige rong, aga kopp oli nii ees mõtsin et no savi, läksin selle peale, Viini kesklinna viis see nagunii.
sain siis kesklinna ja mingi eepilise valemiga leidsin tee linna siseste rongideni, kuskilt tiiruga ümber maja, vahepeal jäin peaaegu auto alla ja ronisin jälle kuskile maa alla... aga loomulikult mööda TREPPE, sest liftid ei tööta... Otsin siis mingit rongi mis läheks mulle vajalikus suunas.. (oma planeeritud ja väljaotsitud trajektoorid ja transpordid olin ammu hüljand, sest kõigest olin juba kuus korda maha jäänud... seega oli improvisatsiooni aeg) Ühe rongi leidsin, mis pidi mõne minuti pärast tulema. Siis taipasin et mul pole ju piletit, uurin et kust pileti saan, loomulikult keegi ei tea.. mitte keegi ei tea kust piletit saab aga endal kõigil on piletid taskus, toredad austria inimesed.
Lõpuks Gert Geenius näitas näpuga et sealt, üks korrus altpoolt, seal on pileti masinad, vaatasin talle otsa et kuule sa teed nalja v? aga ta ei teinud.. Sellest hoolimata ma leidsin et on palju parem mõte sõita lihtsalt jänest, mina ei viitsind enam mööda treppe oma kohvriga kolistada. raske ju bljääd.
aga... aga!.. tuli siis rong. kõik lähevad peale, kuna rongil mingit numbrit kirjas polnd, küsisin nendelt kes peale läksid ja kes peal olid et mis number see on.. kõik vaatavad üllatunud näoga otsa.. "Aga seda ei maksa ju meie käest küsida!" ee.. nojah, a ma küsin küll.. asi lõppes sellega, et viimasel minutil Gert Geenius II ütles et see on õige rong kuhu mul minna vaja on, aga just siis pani rong uksed kinni, jäin kättpidi sinna vahele, õnneks sain käe kätte aga rong sõitis ära.. oh joy...
Siis ma olin juba suht kettasse minemas, kuidas saab ühes linnas nii palju debiilikuid koos olla? kõik sõidavad, aga keegi midagi ei tea, oleks et nad keelest aru ei saand eksole, ma ju rääkisin nendega nende oma saksa keeles ! Ikka ei tea ja ei saa midagi aru. vai jummel kust tulevad nii targad inimesed....
Otsisin endale uue rongi välja, piletit ei viitsind ikkagi ostma minna, ootasin uue rongi ära, ronisin savilt peale ja sõitsin. Rongis muidugi mingid toredad neegri onud-poisid mõtsid arutama hakata et kas tüdruk tahab selle rongiga lennujaama saada ja mõtsid et hästi tore oleks häälitseda ja nalja teha selle üle et näe kui loll, sõidab selle rongiga lennujaama.. no palju õnne, ma ei sõitnud lennujaama.
igatahes lõpuks sain õiges peatuses maha, aga siis oli müsteerium, kust ma välja saan? läksin ühest uksest, pikka TREPPI mööda jälle kotiga üles, näed, vale uks. tagasi alla... proovisin järgmist, jälle TREPIST kohvriga üles, leidsin kohaliku onu kes tundus natuke asjalikum, küsisin kust lähevad bussid, näitas näpuga et sealt, aga sa pead metroost alt läbi minema.... ma mõtsin ma lähen talle tänutäheks kallale. ronisin siis tagasi alla, endiselt suht koll ees, lõpuks läbi raskuste leidsin õige ukse üles, kolistasin kohvriga mööda pikki treppe ja jõudsin bussijaama... no püha rõõm! pool võitu juba
lõpuks leidsin isegi Eisenstadti bussi üles ja kena lugu, sõit võis alata. istusin bussi ja mõtsin et ma hakkan õnnest nutma, nii hea oli... ja käed valutasid ja surisesid kohvri vedamisest trepist üles trepist alla.
cosmodiski oleks tahtnud. ja alkoholi.

aga lõpp hea kõik hea. praegu istun campuses, väga sümpaatne toakaaslane Marta magab , kõhud täis ja mul ka varsti une aeg.
homsest hakkan tubliks, 8.30 juba kohtumine mingite partneritega, loodetavasti mitte saksa keeles... tulevad edukad läbirääkimised vist....

big money come.