ikka viin viin viin...

nonii.. Paula saab ka nüüd lõpuks blogi pidamisega käe valgeks. olen rõõmsalt austria kolga-jaanisse kohale jõudnud...

Teekond siia oli aga loomulikult parajalt värvikas. Kõigepealt hommikune lennujaama tsill ja kohvri ümberpakkimine sest loomulikult üllatusena oli mu pagas 12 kilo ülekaalus.. pakkisin mahedalt tund aega seda seal ringi ja pool kohvrit saatsin tagasi, jube kahju oli.. =( kokkuvõttes jäi kaaluks siis 27 kilo.. 5st sain lahti.
Siis järgnes segadus Rootsi lennujaamas kus ma ei taibanud ära, et seal on kell tund aega taga ja loomulikult jooksin mööda lennujaama ringi nagu närvitsev jänes. pärast oli jällegi meeldivalt piinlik... toretore. Aga positiivne oli see, et Austrian Airlines pakkus lõhevõikut ja veini, päev läks kohe palju ilusamaks. =D
Ja siis saabus see kaua oodatud kaunikene Viin... olen juba üpris kindel, miks selle linna nimi viin on... see debiilne koht lihtsalt AJAB jooma....

Esiteks tulin lennujaamast välja küsisin infost kus rong läheb saadeti kuskile maa alla liftiga, et sealt läheb. Lähen siis maa alla, maa alt ütleb onu mulle et eiei, mine roni oma kohvriga mööda TREPPE tagasi üles ja lähed sealt sealt ja sinu rong ootab. Ronin tagasi üles ja ülevalt ütleb üks uus onu et ei ei, ikka maa alt läheb... no teate, käige kanni. ronisin siis tagasi alla, aga juba mu kõhutunne ütles et see ei ole see õige rong, aga kopp oli nii ees mõtsin et no savi, läksin selle peale, Viini kesklinna viis see nagunii.
sain siis kesklinna ja mingi eepilise valemiga leidsin tee linna siseste rongideni, kuskilt tiiruga ümber maja, vahepeal jäin peaaegu auto alla ja ronisin jälle kuskile maa alla... aga loomulikult mööda TREPPE, sest liftid ei tööta... Otsin siis mingit rongi mis läheks mulle vajalikus suunas.. (oma planeeritud ja väljaotsitud trajektoorid ja transpordid olin ammu hüljand, sest kõigest olin juba kuus korda maha jäänud... seega oli improvisatsiooni aeg) Ühe rongi leidsin, mis pidi mõne minuti pärast tulema. Siis taipasin et mul pole ju piletit, uurin et kust pileti saan, loomulikult keegi ei tea.. mitte keegi ei tea kust piletit saab aga endal kõigil on piletid taskus, toredad austria inimesed.
Lõpuks Gert Geenius näitas näpuga et sealt, üks korrus altpoolt, seal on pileti masinad, vaatasin talle otsa et kuule sa teed nalja v? aga ta ei teinud.. Sellest hoolimata ma leidsin et on palju parem mõte sõita lihtsalt jänest, mina ei viitsind enam mööda treppe oma kohvriga kolistada. raske ju bljääd.
aga... aga!.. tuli siis rong. kõik lähevad peale, kuna rongil mingit numbrit kirjas polnd, küsisin nendelt kes peale läksid ja kes peal olid et mis number see on.. kõik vaatavad üllatunud näoga otsa.. "Aga seda ei maksa ju meie käest küsida!" ee.. nojah, a ma küsin küll.. asi lõppes sellega, et viimasel minutil Gert Geenius II ütles et see on õige rong kuhu mul minna vaja on, aga just siis pani rong uksed kinni, jäin kättpidi sinna vahele, õnneks sain käe kätte aga rong sõitis ära.. oh joy...
Siis ma olin juba suht kettasse minemas, kuidas saab ühes linnas nii palju debiilikuid koos olla? kõik sõidavad, aga keegi midagi ei tea, oleks et nad keelest aru ei saand eksole, ma ju rääkisin nendega nende oma saksa keeles ! Ikka ei tea ja ei saa midagi aru. vai jummel kust tulevad nii targad inimesed....
Otsisin endale uue rongi välja, piletit ei viitsind ikkagi ostma minna, ootasin uue rongi ära, ronisin savilt peale ja sõitsin. Rongis muidugi mingid toredad neegri onud-poisid mõtsid arutama hakata et kas tüdruk tahab selle rongiga lennujaama saada ja mõtsid et hästi tore oleks häälitseda ja nalja teha selle üle et näe kui loll, sõidab selle rongiga lennujaama.. no palju õnne, ma ei sõitnud lennujaama.
igatahes lõpuks sain õiges peatuses maha, aga siis oli müsteerium, kust ma välja saan? läksin ühest uksest, pikka TREPPI mööda jälle kotiga üles, näed, vale uks. tagasi alla... proovisin järgmist, jälle TREPIST kohvriga üles, leidsin kohaliku onu kes tundus natuke asjalikum, küsisin kust lähevad bussid, näitas näpuga et sealt, aga sa pead metroost alt läbi minema.... ma mõtsin ma lähen talle tänutäheks kallale. ronisin siis tagasi alla, endiselt suht koll ees, lõpuks läbi raskuste leidsin õige ukse üles, kolistasin kohvriga mööda pikki treppe ja jõudsin bussijaama... no püha rõõm! pool võitu juba
lõpuks leidsin isegi Eisenstadti bussi üles ja kena lugu, sõit võis alata. istusin bussi ja mõtsin et ma hakkan õnnest nutma, nii hea oli... ja käed valutasid ja surisesid kohvri vedamisest trepist üles trepist alla.
cosmodiski oleks tahtnud. ja alkoholi.

aga lõpp hea kõik hea. praegu istun campuses, väga sümpaatne toakaaslane Marta magab , kõhud täis ja mul ka varsti une aeg.
homsest hakkan tubliks, 8.30 juba kohtumine mingite partneritega, loodetavasti mitte saksa keeles... tulevad edukad läbirääkimised vist....

big money come.