Nüüd on ka kolmas päev siinsel tööl rõõmsalt mööda saanud. Nalja on nabani ja jube tore on :)

Töö käib siin "austria moodi" :D Eile näiteks jõudsin tööle ja vaatasin kohe huviga, et mis kaamerad ja asjad maja ümbritsevad ja miks kõik hirmsasti sagivad... Kohale jõudes sain selgust sellega, kui kooli direktor Walter hüüab "Paula, we need you in the movie!!" Pikemal uurimisel selgus, et tegu on siis Konservatooriumi 40 aasta juubelifilmiga, mulle sai osaks suurepärane kõrvalroll - Erasmuse vahetusüliõpilane Eestist. Saadeti lausa hair and make-up pinki, kus üks tädi värvi näkku määris ja juuksed patsi kammis. Siis sain umbes 10 sekundit jalgratast käe kõrval lükata ja ungari vahetusüliõpilasele eesti keeles hüüda "Tere hommikust, kuidas läheb?" selleks, et režissööri palvel tema mulle ungari keeles vastaks "Kui sind näen, tuleb päike välja!". Huvitav suhtlus neil vahetusüliõpilastel ... Poiss punastas nagu peet :)

See selleks...Kogu ülejäänud päeva käis sama filmitrall ja mina kakerdasin oma Madama näo ja soenguga ringi, pälvides nii mõnegi huvitava pilgu :D Õnneks polnud ma ainuke, üks hispaania poiss, kellele langes samuti make-up'i õnn peale nägi välja suhteliselt sarnane metroseksuaaliga või isegi veidi enam kui metroseksuaal. Filmistaare oli ühesõnaga maja täis, üks ilusam kui teine. :) Õhtu poole sain ühe korra veel filmi, kunagi tulevikus tore vaadata, et näiliselt olen ma kunagi HaydnKonsis õppinud. Petukaup.

Kõik need toredad kolm päeva olen aga filmi tegemise vahepeal Exceliga lustinud - ruumigraafikud, ajagraafikud, saabumisnimekirjad, teoste nimekirjad ja palju palju teisi nimekirju-graafikuid veel. Regina on nii toredalt tuim, kui talle öelda, et meil pole kedagi kes kolme uudisteost esitaks "Ah, küll me kellegi ikka saame, no, ja kui ei saa siis.. siis vaatame!" :) Eile õhtul kell pool 12 aga selgus, et potentsiaali on, sest kaks Hollandi pianisti teevad võistlust, kumb enne sonaadimonstrumi selgeks saab. Kihvtid võistlused poistel! soovin neile edu, noot näeb üpris kelmikas välja... autoriks on hispaania poiss nimega Angel, tõotab olla jumalik teos.
Samaaegselt saab vahepeal ka Eesti tööd tehtud, tänan siin kohal Skype'i ja Interneti. Hetkel Estonias kontsert, tahaksin väga ise ka seal olla, aga kõike head ju ka ei saa... :(

Sattusin eile veel kokku oma eelmise aasta lemmik-taksojuhiga. Üks väga kihvt naine, kes hõiskas kui autosse istusin ning 5 minuti jooksul sain suurepärase ülevaate viimase aasta tegemistest, kaasa arvatud teadmise, et tema on nüüdseks juba kümnendat päeva vanaema, näitas pilte ka! Isegi nime ütles, aga see kadus mu mälust üpris väledalt.. :(

Nädalavahetuse algse plaani kohaselt tahtsin laupäeval Musikvereini maratoni teha - Mozart Orchester ja pärast seda Wiener Philharmoniker. Aga kuna üks tüdruk, kellel tol päeval sünnipäev on vaatas nõnda kurbade silmadega otsa, et "Well if you want you can still go..." Ja ma siiski otsustasin sünnipäevale jääda, sõbrad ju ikkagi :)
Viini lähen siis hoopis pühapäeval, keskpäevane Wiener Philharmoniker kõlab täpselt sama hästi kui laupäeva õhtune!

praegu siis koolitöö juurde, Viljandi tudengite arm Lembit ning tema empiiriline miniuurimus ja toorandmestik. I can't wait!

Eisenstadt noch ein mal!

Võtsin siis sama tee jälle jalge alla ja publiku tungival soovil annan ka vanas heas Tuttvillpea blogis tegemistest aru :)

Nüüd siis tipa-tapa tagasi Austria pärapõrgusse Eisenstadti ☺
Alustasin siis esmaspäeva varahommikul (või pigem pühapäeva õhtul..) Tallinnast. Kõigepealt bussiga Riiga, kell 5 hommikul jõudsin lennujaama ja siis tuli kaunis 5 tundi passimist. Õnneks sain check-in’i ära teha ja turvatsooni tuttu minna. Head pehmed toolid ja muud väljamaa hüved. Tudusin paar tundi iluund ja siis väike hommikukohv ja sattusin kokku Internetiga, mis äärmiselt üllataval kombel viis mind jällegi e-mailide juurde ☺ ja sai veidi tööd tehtud. Pärast seda hopsti lennukile ja järgmine reaalsuse hetk oli juba Viinist eemale sõites Eisenstadti bussis... Kas juba olengi kohal??
Maru kurja bussijuhi peale sattusin ainult, samas eks nad sellised morni-poolsed ole siin ilusal maal.. Aga naiste diskrimineerimisega Austrias probleeme pole. Küsimuse peale, et tahaksin oma hiiglaslikku kotti pagasiruumi panna vaatab onu suurte silmadega otsa: “No aga pane siis!!” Pärast pagasiluukide kangutamist sain ta käest veel sõidu ajal riielda ka, et telefon sõnumihäält tegi. Suures vihahoos peatas bussi keset teed kinni ja tuli käed puusas, vaatas mind silmaga ja ütles: “Dass passt nicht!!". Eelmine aasta saime Martaga bussijuhilt riielda, et me juttu ajasime. Pidavat tema sõidule keskendumist segama. Samas ju tore, et onud teevad oma tööd vähemalt hingega... :)

Tee peal hakkas mul plakateid vaadates naljakas.. kontrast Eestiga on ikka suur. Rääkimata igapäevasest klassikalise muusika tähtede paraadist on ka popmuusika valdkond ilmselgelt üliarenenud. Järjest ripuvad plakatid tulevate kontsertidega: Uriah Heep, The Disturbed, Misfits, Amy Winehouse, Joe Cocker, System of a Down, Dream Theatre ja nimekiri jätkub veel pikalt. Kusjuures kõik need on ühe kuu jooksul ning järelikult publikut jätkub ... müstika.

Superfantastiline oli aga see, et Eisenstadtis takso peale istudes vaatab juht otsa: "Teretulemast tagasi! Sõidame siis ühikasse jah? Või konservatooriumisse? Mis sind siia tagasi tõi, teed see aasta ka festivali?" tõsiküll, seda kõike saksa keeles. Võttis üpris sõnatuks, et onu mu ära tundis, väikse linna võlud vist :) aga eriti armas! just kui polekski ära olnud, ka ühikasse sisse astudes tundus, et ma ju alles eile olin siin! Ja kuidagi hea kodune tunne on!

Õhtul kutsus Regina enda juurde õhtusöögile, arutasime läbi kogu Euroopa kultuurikorralduse plussid ja miinused ning seda kõike ühe maitsva pudeli Prosecco saatel.

Oli tore esimene õhtupoolik Eisenstadtis! Tuleb meelde küll miks mulle siin nii väga meeldis.... :)

ja nii ongi...

eile oli viimane õhtusöök.
Väga armas oli.. mina tegin klassikat - riisiroog kalkuniga ja impro õunakook. Marta tegin tuunikala pastat ja salatit... ja prantsuse gei noormees kes ka täna ära läheb serveeris väga peenel kujul juustu ja peekonit. kõigi kõhud said no nii täis, et ma ei taha siiamaani süüa. it's just TOO MUCH! :O
Pull oli see, et täpselt siis kui ma koogid lauale panin ja siuke nagu lõputunne tekkis kõigil, hakkas õues ilutulestikku kuskilt tulema.. siis jooksime välja 10minutilist ilutulestikku vaatama :D:D eks ta ikka minu ja Marta auks oli, mis muud...
Hiljem läksime välja baari ka aga see oli suhteliselt nukker feil... kõik olid toidust nii unised ja tukkusid seal. Seega rõõmsad 45 mintsa hiljem andsin ma ka alla ja tulin koju tuttu ärr... Siis läks Viljandi igatsus veel miljon korda suuremaks kui ta juba enne oli, tahan pidu no! Eestipidu. aikuihea.

Hommikupoolikul käisin konservatooriumisse võtit ära viimas ja päris täitsa viimast nägemist neile ütlemas.. nukker nukker. siis tuterdasin sealt minema, teepealt korjasin nats moone endale ja läksime Martaga raekotta mingit linna kodaniku check-outi tegema..gofigure milleks seda vaja on, aga igatahes me veetsime suurepärased 40 mintsa uksetaga oodates kui koguaeg kõik käskisid natuke veel oodata ja ise lihtsalt passisid ja jõid kohvi. Siis läks üks kohalik naine nats kettasse vahepeal... siis läksin mina nats saksa keeles kettasse.. :P ja mõlemale oli sama vastus: no eem.. vabandust.. ootake natuke veel..
Tekkis tahtmine neid erinevatesse anatoomilistesse sihtpunktidesse saata...

Lõpuks siiski saime oma paberid ära antud, ja no 40minutit well spent, paberite andmine võttis 2 minutit.. :D
Ühikas tegin ka rõõmsa check outi ära, juhataja käis tuba üle vaatamas.. ma hoidsin hinge kinni et vannitoa uks eest ära ei kukuks ja ta dušši ei katsuks :P päti tunne tekkis.. a ei katsunud ja oli päris rahul...

Täna siis Martaga Viini, mina enam Eisenstadti tagasi ei tulegi, olen viimased kolm päeva Viinis. Marta tuleb pühapäeval veel siia. Mul kohver juba pakitud ka peaaegu, natsa vaja veel pakkida aga enamus on tehtud. Siis annan lõpuks toa võtme ka ärr ja... ongi kõik.. Finito.

ulmeline küll kui kiiresti tegelikult kolm kuud lähevad. Mäletan et mul olid suured plaanid et kuhu kõikjale ma ka ei tripi siin ja mida kõike ma ei näe, mida kõike ma ei tee.. nojah. nii palju siis sellest. Vahepeal ei saand kuu ja 2 nädalat Eisenstadti "suurlinnast" väljagi, festivali ja kooli tööd oli nii palju et katsetasin seda no-liferi elu. Aga nüüd juba ülehomme õhtul hingan eesti õhku, mekin eesti siidrit ja kallistan eesti inimesi. sounds like paradise :) Ja eks ma ühel päeval tulen kindlasti ka Eisenstadti tagasi külla..

Varsti juba näen Teid kõiki !! kallid-paid ja olge vuntsid!

finito.

nüüd on konservatooriumis töö läbi saanud.. täna oli siis see viimane päev. Sain oma kinnitused ja hindamiskirjad kätte, ütlesime vastastikku ilusaid sõnu ja need hullukesed ju pidid mulle kingituse ka veel tegema =) kinkisid no-nii-hea lõhnaõli mulle, oioi kuihea. minu lemmiku =)Ütlesid et if you ever get Eisenstadt-sick then we are always waiting for you :)Regina kutsus veel pühapäeval viini viimsele hommikusöögile, arvan et see saab olema väga armas!
Püha lõuna söömaaega tähistasin konservatooriumis võiduka õllega ja mõnusa pool-fabrikaat bauern-toastiga. nämmaa.. that was my last.

Õhtul oli Martal kontsert. täitsa armas oli, Marta mängib väga hästi klavessiini, näpud liiguvad nagu nõelad õmblusmasinal. Plokkflöödi puhujad olid ka tublid! Pärast jõime Martaga väikese klaasi veini viimase tööpäeva puhul..

Hommik algas muiugi, nagu alati, värviliselt.. lisaks sellele et kaks päeva tagasi purunes meie duššihoidja suutis Paula täna vannitoa ust avades selle eest ära kukutada.. ärge küsige kuidas, mul pole õrna aimugi. Õnneks on meil lahke ühika-töömees Carl kes on alati abivalmis ja Marta kutsus ta pärastlõunal ust parandama.. mis peale Carl ütles et well, Paula lives like a rockstar! erm.. no tegelt jah. ka rockstarid tahavad vahel hambaid pesta seega ehk isegi võiks siukse võrdluse tuua...

aga muidu oli väga ilus rõõmus päev, äikese ja paduvihmaga loomulikult... :D
Homme ootab ees palju palju tegemisi-toimetusi, paberimajandus, pakkimine ja õhtul pidu :)

ja siis ongi Eisenstadtiga selleks korraks kõik...

hmmh.

täna oli siis eelviimane päev konservatooriumis.. tegin ta päris lühikeseks, tulin juba kell kolm ära sest jube kõhuvalu tahtis mind maha murda.. nüüd vedelen kodus voodi peal ja mõtlen et tahaks magada aga kohusetunne sunnib siiski filosoofia tekstide taha... huuh, eiviitsi üldse. Ilm muutus ka nõmedaks, vihma ladistab väljas...

homme päris viimane kord konsi seinte vahel...saab ilusaid ametlikke pabereid ja õhtul on Martal kontsert, seega kuulen lõpuks kuidas Marta pillib.. =) siis hiljem saab juba pakkida !! =D

varsti ullitan Viljandi tänavatel, seelik tuules lehvimas =D

eile sõbranna, neiu Katre, avaldas mulle jube hea loo... see hoiab nüüd siin tuju üleval ja võtab tükk tüki haaval kõhuvalu ära. Kuulake ka, väike õhtu soundtrack. =)

http://www.youtube.com/watch?v=sZCjw_up4SU

seiklusjutte Eisenstadtist ja Bruckist.

no, siiski, kuidagi ununeb ikka ära siia kirjutamine.. :P Vahepeal korraldasin siis festivali kaks nädalat. Uskumatu kogemus, ägedad inimesed ja paljupalju põnevust :P Tenori saime asemele Stadtsoperast ja festivali ajal toimetasime veel lisamuusikuid väljamaalt kohale sest dirigendi arvates oli puudu.... :P kokku oli siin 71 õpilast ja 16 õpetajat 6 eri riigist, seega nalja, pulli ja intriige oli piisavalt :D hispaanlased suutsid pidutsemisega hotellis teleka , lugematul arvul klaase ja muid toredaid asju ära lõhkuda.. siis sain nendega pahandada, kuri tädi-Paula. aga pärast leppisime jällegi ära ja edasi käitusid nad kenasti :) lõpuks oli tegelikult päris kurb et nad kõik ära läksid, sain endale paar väga head sõpra-tuttavat kellega kindlasti loodan uuesti näha kusagil maailmas ... kutsuti muidgi prantsusmaale, itaaliasse ja hollandisse tööle, elama ja külla :D heheee...
Meie viimane kontsert Esterhazy palees oli lihtsalt fantastiline! need on hetked kui ma mõtlen et fakk, mõnus eriala on :P Kriitikud kiitsid, muusikud ise olid rahul ja dirigent oli õnnelik. =) isegi meie stadtsopera tenor ütles et see oli tema jaoks suurepärane kogemus! oratooriumi salvestus on YouTubes kuulamiseks-vaatamiseks üleval ka. näiteks mu lemmikaaria link on siuke - http://www.youtube.com/watch?v=aldd0uCfBl0 (tüdruk kes laulab on tegelikult alles õpilane Bratislavas... =P )

Kokkuvõttes siis oli eriti mahe festival, läks vägaväga hästi, tagasiside oli super ja emotsioonid laes :P uusi kogemusi sain ka küllaga :)

Aga, aga, aga... pärast festivali nädala aega tegin nats kokkuvõtteid ja muud paberitööd Viljandi eksamite kõrvalt ja nädalalõpus mõtlesime toakaaslasega et läheme siis kuskile trippima, vaatame Austria muid kohti ka peale Eisenstadti. kuna siin on aga jälle pühad siis ükski rong ei sõida, seega ainus rong mille pühapäeva hommikul leidsime mis läks normaalsel ajal mujale kui Viini oli Badenisse... mõeldud tehtud... aint me avastasime natuke hilja seega juba hommik algas väga ulmelise jooksuga.
11:30 avastasime et rong läheb 11:53 seega 11:45 hakksime siit sõitma, napilt jõudsime mina hoidsin rongi kinni et Marta ka jõuaks ja siis saime rongile, aga rongist ju pileteid ei saa ja me ei jõudnud jaamast osta seega sõitsime lõbusalt jänest kuni Viinini :P Viinist siis läksime edasi Badenisse, siis juba piletiga. Baden on väga ilus ja armas linn ja veetsime mõnusa päikeselise päeva! sattusime kogemata Beethovenile külla nii, et märkasime juhuslikult silti et see on tema endine maja, vaatasime lahti oleku aegu et aahsoo alles kell 16 tehakse lahti, ma mõtsin et aga lähme siis käime linnapeal ja tuleme pärast tagasi, mis peale uks avanes ja Marta vaatab kella.. näe, kell sai neli just :D
Pärast siis crashisime pulma ka kogemata.... tegelikult tahtsime kirikusse minna, mina hakkasin kohe ust lahti tegema ja see pidi hirmsasti krääksuma muidugi... kui avastasin et inimesed sees on maru viisakalt riides.. ei saand üldse aru mis värk on. siis Marta ütles et ta leidis teise sissekäigu ka kus uks on lahti.. sealt sisenedes märkasime et näe, pruut ja peigmees on altari ees ja preester viib tseremooniat läbi :D siis olime nats aega pulmas kontvõõrad ja jätkasime oma trippi..
Tagasitee koju algas väga ilusti, badenist saime rongile ja tagasi Viini.. aga, aga.. Viinis jäime ühest rongist maha sest raudteejaama onu hommikul ütles meile 10 minutit hilisema aja... õnneks ju. :S siis tund aega passisime jaamas ootasime järgmist. tund sai läbi ja läksime näidatud perroonile rongi peale .. rong hakkab sõitma ja siis öeldakse mikrofoni et see rong sõidab Bruck an der Leithasse.. me heauskselt lootsime et no, äkki saab siis sealt kuidagi edasi, sest idee poolest suund oli õige aga rong peatus 70km enne Eisenstadti... Bruckis ma jooksin tulijalu rongijuhi juurde küsisin et alloallloooo kuidas me Eisenstadti saame.. juht vaatab murelikult otsa et noo.. 40min pärast peaks üks Neusiedler am See'sse minema (mis on 40 km enne Eisenstadti) aga Eisenstadti täna enam ei lähe ühtegi, sest kell on juba nii palju... oh seda siirast rõõmu. Siis hakkasime plaani leiutama, et äkki saaks ühe sõbra teise jaama järgi, Carl, kes on alati olemas oli aga sellel õhtul välja läinud ja telefoni koju jätnud. Seega see võimalus langes ära. mõtlesime, et no Viini tagasi minna oleks ka variant, seal on mu praktikajuhendaja kellel on korter kus saaks ööbida ehk ja hommikul siis jätkata viini trippi.. helistasime Reginale aga tema, kes on samuti alati olemas, oli just sel õhtul 200 km Viinist väljas maakodus.. :D ta leidis aga internetist et Viinist läheb veel üks buss Eisenstadti kuhu peale me jõuame rongiga mis lahkub Bruckist 21:04.. kell oli siis 21:04 kui ta seda ütles mis peale ma vaatan seljataha ja näed, rong tuleb! hakkas enneolematu jooks mööda perrooni, kuid perroon sai otsa ja siis koos rattaga jätkus jooks mööda raudteed... oh seda lolli pead! Tahtsin mööda kõrvalist raudteed rongi otsani välja joosta et siis kui rong seisab eest läbi joosta ja perroonile ronida, aga muidgi kahe raudtee vahel oli traataed. Tõstsin siis ratta üle traat aia, tugev Saare naine nagu ma nähtavasti olen sellistel hetkedel :D, ja ronisin ise traataia alt läbi, õnneks rongijuht märkas mind ja sel ajal kui ma ratas seljas perroonile ronisin helistas rongijuht teisele rongile et ta seisma jääks ja meid alla ei ajaks :D .. Marta tagant karjub et Paula ma ei saa üle aia ma ei saaa!! ja rongijuht tuli seepeale kabiinist välja ja läks Martale appi aga mina avastasin et ma jätsin oma koti vanale perroonle maha, nii et seni kuni rongijuht Martat aitas jooksin ma ülehelikiirusel tagasi koti järgi ja siis uuesti rongile. Reisijatele oli see vist päeva sündmus, asi nägi välja suhteliselt nagu uus kassahitt-actionfilm "Bruck an der Leitha" ...
Viinis oli siiski üks asi veel lahendada, kuidas me bussile saame, sest bussid kahte ratast kindlasti peale ei võta. Bussijaamas ma tegin maailma kurvemaid silmi, seletasin onule kogu päeva seikluse ära meie valede rongidega ja Bruckiga, ütlesin et ma tahan kojuuuu !!! ja onu hakkas naerma ja võttis peale. :P Lõpuks kodus oli ikka jube hea olla.. :D
See kõik toimus siis pühapäeval.. kokkuvõttes minek Badenist Eisenstadti mis minnes võttis kaks tundi.. siis tulek läks meil 5 tundi.. soliidne vahe selline, pole hullu no :P

Esmaspäeval, eile, olime siis ratastega Viinis, hommikul jõudsime õige rongi peale, saime isegi piletid oli muidu päris ilus :) Viin nagu ikka tervitas meid päikesepaistega. Käisime Mozarti kodus, mis oli suhteliselt noo.. mõttetu turistikas, Mozartist endast oli seal ikka kahetsusväärselt vähe.. :S aga jah, vähemalt sai mõelda et ooo, suur kunstnik on kunagi samal põrandal kõndinud kus mina ja veel miljon teist turisti.. :P Algne plaan oli olla kultuursed, käia veel teistes muusikute kodudes ja muuseumites aga otsustasime kultuuriprogrammi päikese vastu vahetada ja pikutasime ülejäänd aja Viini suurimas pargis päikese käes.. Teel parki läbisime mingit teist parki kus politsei tahtis meile trahvi teha sest pargis ei tohtind rattaga sõita, minu jube hea plaan oli automaatselt loll nägu pähe teha ja teeselda et ma ei saa üldse saksa keelest aru ja ma olen hästi loll turist kes juhuslikult lihtsalt on siin oma rattaga.. :P Onu jäi igatahes uskuma ja seletas et polizei .. nicht gut! :D
Pärast käisime veel stagna-aegsel vaaterattal mis krigises nii et kohe kukub kokku, ja nägime Viini veits teise nurga alt.
Tagasi rongijaama minekul muidugi eksisime oma ratastega Viini tänavaterägastikus mitu korda ära aga lõpp hea kõik hea, jõudsime kohale, saime piletid ja isegi sel päeval läksime õige rongi peale :D
Ehk siis kaks väga mahedat põnevate vahejuhtumitega päeva - peatasime kaks rongi, peaaegu saime surma, käisime pulmas, eksisime ära, saime politsei käest riielda, aga in the end kõik läks hästi, meel on rõõmus, põsed päikesest punetunud ja Marta endiselt šokis ja kergelt kõnevõimetu :) ! "Paula you are craaazyyy!!!" :O

Nüüd on aga Eisenstadtis jäänud vaid põhimõtteliselt kolm päeva... :( täitsa nukker. väga koduseks on siin kõik saanud ja isegi et kahju lahkuda. Aga samas.. mmmm.. Viljandi on ülekõige!
Laupäeval lahkun Viini ja olen viimased kolm päeva seal ning esmaspäeva õhtul lendan tagasi Maarjamaale!

Loodetavasti kirjutan ühtkomateist veel oma elust nagu actionfilmis!
rõõmu, armastust ja päikest!